*Sa sünnid koos oma ajaga.
Kasvad, saad tugevaks ja hakkad siis koltuma. Sinu aeg on korraga
vanad ajalehed. See, milles sa elad, on juba teiste aeg. Sul tuleb
pingutada, et sellest veel aru saada. See ongi vanadus. Elu aina
võõramaks jäävas ajas.( lk 50)
*Kirjutamine aga, kui ta
tõeliselt aset leiab, on meeleheitest läbi vajumine. Aga ei ole ju.
Ei tea ju, kas seal all ongi midagi muud kui pimedus. Kirjutamine
pole mitte ainult ärajäänud enesetapp, ta ongi enesetapp. Ainult
mitte füüsiline. Aga nõuab ikka korraga nii meeleheidet kui
otsustavust. ( lk 80)
*Ma tean isegi, et õnn
tähendab enesele ja teistele naeratamist. Aga alati ei jaksa ju. (lk
93)
* Üksindusse tõmbumine on
muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et
oledki isoleeritud. Kujutlus vaimsest, õilsast üksindusest on
eksitee. Meie ainus pääsetee on tühisus, vastastikune peegeldus,
ükskõik kui mõttetu. ( lk 106)
* Inimeste elu, nende
vastupidavus võimatule on maailma suurim saladus. ( lk 107)
*Keel teeb elu kirjeldamatult
lihtsaks, aga tal on veel üks omadus: sõnadega saab luua lohutusi,
julgustada, taastada lootusi, teha nalja. Sõnadega saab maailma
pehmendada, teha laulu, pühakirja, jagada katteta lubadusi, rääkida
asjadest, millest veel midagi ei tea, nagu oleksid need teada ja
selged. Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem
omadus. Saab lugeda lugeda palveid. Uskuda nende mõju, muuta maailma
lihtsalt niisama, ainult öeldes, rääkides. ( lk 121)
*Üksindus on üks kauge maa.
Suur maa. Hulgud seal ja elad, igatsed ära ka, aga lõpuks ei tahagi
lahkuda. Harjud ära. Kus oleksid veel fantaasiad ja unistused nii
suurejoonelised kui mõnikord üksinduses? Kus oleks masendus nii
kutsuvalt sügav? ( lk 140-141)
* Pole midagi tobedamat kui
unistada armastusest. Ja ometi- kui sa ei unista enam armastusest, ei
unista sa enam millestki. ( lk 144)
* Me ihkame muutust. Me
kardame ja ihkame seda üle kõige. Sariarmujad, reisisõltlased, kes
tunnevad, et hing vabaneb ainult uues paigas, uue inimese
silmavaates. Minna ja minna kerge pagasiga. Aga muutus ei jää
muutuseks, ta kulub. Aga mis meile jääb? Kõik kulub. Isegi
armumise tobedus..... Ja see on meie pääsetee, see meie igavene ja
kustumatu võime ennast petta. Seekord see pole nii. See kord on
esimene. Ja kui ongi? Tagantjärele on mul natuke häbi kõigi oma
armumiste pärast. Tagantjärele on mul natuke häbi kogu oma elu
pärast. ( lk 147)
* Öeldakse, et mõni hing
magab pärast kehast lahkumist veel aastaid, puhkab elust välja. Ja
ajapikku kaovad vanad surnud meie unenägudest. Kuhu nad saavad?
Öeldakse: leiavad rahu. ( lk 166)
* On mingi üleminekuaeg.
Vanast on lahti lastud, uuest pole veel kinni võtta osatud.
Tegelikult ei veena enam ei vana ega uus. Maailma kadumine on
pöördumatu alati. Minevikust saab luua momentvõtte, nagu pruunika
vana foto, ja panna ennast uskuma, et nii see oli. ( lk 170-171)
* Õieti pole meie tee ju
valus olnudki, meie, pärastsõjaaegsete heade aastate laste.
Sellepärast me kardame valu. Me näeme, et head valikud hakkavad
otsa saama. Et elu läheb ainult paremaks ja see on kohutav. Mida
paremaks ta läheb, seda valusam ju on, kui temast loobuma peab. ( lk
177)
*See on elusoleku pinge, mis
iial ei jäta. Vaatad, ja tahad aru saada, mida sa näed. ( lk 208)
* Elus olla tähendab
põhiliselt kaht võimalust: näha midagi uut või näha midagi
uuesti. Tulla tagasi. Ma ei teagi, kumb on õieti suurem kogemus, kas
uus või uuesti tagasi pöördumine. ( lk 218)
*Vanad tammed on ju nagu
mõtted, mida sa ikka ja jälle mõelnud oled, mis on kasvanud
ajapikku suureks, jändrikuks, kaotanud mõnegi haru, jäänud seest
õõnsaks, aga lähevad ikka igal kevadel jälle lehte. ( 228)
* Me usume kangekaelselt, et
kõike saab alati olema rohkem... Aga kui rohkemast saab vähem? Kui
autosõit on jälle luksus, lennureisid kummaline mälestus? Maailm
on jälle vaikne. Inimene harjub väga kiiresti. Muidugi peab enne
midagi juhtuma. Midagi, mille järel igasugune maailm on jälle
loomulik. Et saaks tulla uus hea, peab vana hea muutuma halvaks. ( lk
247)
* Ainus võimalus on süsteemi
pettes kõrvale põigata, kõrvale tõmbuda, olla korraga sees ja
väljas, osaleda ja hoida eemale... Ainus võimalik viis näha
mingitki tõde on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle võimaluse
hinnaks on see, et sa ei kuulu kummalegi poolele, ei kuulu kuhugi.
Kuulumise hind on valetamine, on see kallis? Kuidas võtta. Inimesi
vaadates tundub, et vales elamine on kerge, aga kas tegelikult ikka
on? ( lk 276)
* Me saame õppida ainult
seda, mis me oleme. Kõik muu õppimine on ilmaasjata ajaviitmine ja
tühi vaev. ( lk 306)
*Kahju muidugi, et lugemine
ära kaob. Kahju ja ilus ka. Olla viimaste lugejate seas. Elada
raamatute kuldsel loojangul. Nautida selle küllust, sära ja kõigi
maailma mõtete, lugude, õpetuste, tarkuste, hulluste üheaegset
kättesaadavust. ( lk 317)
*Need, kes veel elavad,
mõtlevad veel suuri, üllaid, maailmamuutvaid mõtteid, nemad veel
teevad seda maailma ringi oma näo järgi, et siis ka ükskord pärale
jõuda. See on ainus eesmärk tegelikult. Mitte maailma seletada,
mitte teda muuta, vaid temas pärale jõuda. Mõnikord mõnes
ootamatus kohas. Kas tahad või ei taha. Ikka tahad. Inimese kõige
sügavam igatsus on ikka rahuigatsus. (lk 327)
* Sest on kaks korda- inimese
kord ja jumala kord. Inimese kord on geomeetria, mõõdetus, ruut ja
ring, peenrad ja read, muru ja hekk. Kultuur ja aed. See on kõige
ilusam, mida inimene teha suudab. Jumala kord on loodus.
Põhimõtteliselt seesama korrapära- liblikatiivad, lilleõied, igal
pool sümmeetria. Ainult et see kõik on kokku pandud millekski
selliseks, mida ükski inimene järele teha ei oska. Kui inimene
tuleb jumala korra sisse oma korda looma, rikub ja hävitab ta alati
midagi. Ja jumal muidugi rikub ja hävitab varem või hiljem ka
inimese korra. Iga aed langeb kord tagasi metsikusse. Metsikus pole
segadus, kuigi algul võib nii tunduda. ( lk 346- 347)
* Ühe maa tundmine on ju see,
kui tabad tema meeleolu ära lennult. Tema lõhnad, hääled,
vaikuse. Kõik need räägivad sinuga millestki. ( lk 366)
* Vana tark mees ei jaga
teadmisi, ta on ise teadmine ja alati on ta ka omamoodi hull. Sest
kui oled teadmine, siis oled ju hull ka. ( Lk 376).