Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

* Vanaemade majadel on üks eriline omadus. Nende lõhn seisab alati meeles. ( lk 26)

* Kummaline, kui kiiresti võib mõne lõhna tähendus muutuda olenevalt sellest, millist teed kaudu ta läbi aju liigub. Kummaline, kui lähestikku elavad armastus ja hirm. ( lk 186)

* Surm kõige võimsam vägi ei ole see, et ta suudab inimesi surmata, vaid see, et ta suudab allesjäänutel eluisu ära võtta. ( lk 208)

* Tropp on natuke nõmedam kui jobu, võibolla mitte nii napakas kui töllmokk, aga tunduvalt nõmedam kui molu. Siiski kaugeltki mitte nii nõme kui mölakas, kes on kõige napakamat sorti tropp. Ja muidugi mitte nii nõme kui keenjus, mis tähendab mölakat, kes on ühtlasi ka töllmokk.

Ja mis on sel juhul ohmoon? See on muidugi rumal küsimus, sest ohmoon on ohmoon. Muidugi, kui see ohmoon ei ole just tohmoon. Kes on kõige ohmoonimat sorti ohmoon. ( lk 244)

* Inimene ihkab armastust, kui seda napib, siis imetlust; kui seda napib, siis kartust; kui seda napib, siis põlgust ja halvakspanu. Inimene tahab tekitada teistes mingit tunnet. Tema hing kardab meeletult tühjust ja tahab iga hinna eest kontakti leida. ( lk 315)

Elina Hirvonen "Kui aeg saab otsa"

* Vanematel on üldiselt tunnustatud õigus olla mures oma laste pärast ainult siis, kui lapsel on ohvri roll. Iga lapsevanem võtab omaks pideva hirmu selle pärast, et lapsega juhtub midagi halba. Südant pigistava võru, kui näed, et su laps seisab kooliõuel teistest eemal, ja kivi rinnus, kui kell on palju ja laps ei ole koju tulnud. ( lk 122)

* Avalikud mureväljendused on võimalikud vaid siis, kui taustal olev kurbus on piisavalt tühine ja igapäevane, mida võib rääkida kõigile, ilma et häbi su üksi jätaks. ( lk 134)

* Ma ei nuta praegu, sest see tunduks kohatu. Nutt kuulub inimestele, keda tabab üllatav ülekohus. See kuulub inimestele, kelle elu on rööpast väljas haiguse või õnnetuse tagajärjel, kellel on midagi, mida võib ära võtta. Nutt on niisuguste inimeste eesõigus, kes oletavad, et saavad paremat. ( lk 199)

Herta Müller "Hingamise kiige"

* Mõnikord küpseb plaan aeglaselt, aga kui teed mõne otsuse kiirelt, mõjub see sulle lausa elektriseerivalt, ja enne veel kui arvad end suutvat seda teha, paneb selle äkilisus sind tegutsema. ( lk 105)

* Jutustada saab ainult siis, kui saad jälle tagasi selleks, kellest jutustad. (lk 214)

* Võõras olla on kindlasti koorem, aga võimatus läheduses võõristada on ülekoormus. ( lk 216)

Siri Hustvedt "Meesteta suvi"

* On võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees oled, see on vormitu sõnade ja asjade vastalanud voorimine ja, olgem ausad, olnut ei taasta me iialgi. Suurem osa sellest haihtub. ( lk 36)

* Aeg pole mitte meist väljas-, vaid seespool. Ainult meie elame mineviku, oleviku ja tulevikuga koos, ja olevik on nagunii kogemiseks liiga põgus. Seda hoitakse pärastpoole alal ning siis on see kas koodideks muudetud või libiseb mälulünka. ( lk 36)

*Leskmehed abielluvad sageli uuesti, sest see teeb nende elu kergemaks. Lesknaised tihtipeale ei abiellu, sest see teeb nende elu raskemaks. ( lk 61)

*Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad, me ühtlasi ka toodame seda. ( lk 64-65)

* Ka vaikimises võib olla väge, vahel rohkemgi kui karjumises. Vaikus tõmbab sind mõistatuse sisse. Mis sul seal teoksil on? Miks sa mulle ei räägi? Oled sa rõõmus või kurb või kuri? Me peame sinuga väga ettevaatlikud olema. Sinu tujud on meie maailm ja me tahame, et alati paistaks päike. ( lk 67)

* Elu on nii protsentide kui ka veendumuste küsimus. Noored kogevad tulevikku lõputuna ning mõtlevad täiskasvanutest tavaliselt kui mingi teise liigi esindajatest. Juurdepääs elu lühidusele on ainult eakatel. ( lk 89-90)

* On aegu, mil kõigi elusolendite haprus on nii ilmne, et hakkad iga hetk ootama mingit, sokki, langust või murdumist. ( lk 90)

* Taju on koormatud nähtavate erinevustega, valguse ja varjuga, esemete kaalu ja liikuvate kehadega, aga alati on olemas ka nähtamatud erinevused ja sarnasused, mõtted, mis tõmbavad piire, eraldavad, isoleerivalt määratlevad. Olen natuke teistmoodi. Mitte üks kamba seast. Väljaspool. Alati väljaspool. ( lk 105)

Amos Oz "Ära ütle, et öö"

*Minevik ja tulevik paistsid talle sellistel öödel kahe levinud haigusena, hiiliva, laastava katkuna, mis tabab enamikku inimkonnast ning põhjustab aegamööda oma ohvritele kõiksugu veidraid vaimuhaigusi. ( lk 136)

* Meie tõeline häda on see, et me tegelikult ei põle ühegi asja eest. See on tõeline õnnetus, sest see, kelles enam midagi ei põle, jahtub, ja hakkab surema. ( lk 258)

* Võibolla lebasid nad nüüd mureneva seina ääres pimeduses. Suikudes, ühe pea teise põlvedel, vaiksed, tasases unenäorahus heljudes, eemal iseendast, eemal murest ja valust, kuulates heitlikku lõunatuult, mis tõuseb ja raugeb ja sahistab taas viltuste mändide latvades maja õuel ning kulgeb sealt edasi. Puhub läbi kogu linna ning sõrmitseb allalastud ribakardinaid väljastpoolt. Kui tahta, võib kuulda räsitud põõsaste vilistamist. Kui nutta tahta, siis ei kuule seda keegi. Kahe ja poole nädala pärast lõpeb koolivaheaeg. Kellel on natuke heatahtlikkust, leiab heatahtlikkust igal pool. ( lk 262)

Salman Rushdie "Mauri viimne ohe"

* Eks seegi ole osa mu perekonnapärandist, et surm ei lõpeta eales ühtki riidu. ( lk 33)

* Mõnikord purskub meist esile miski, mis on meie sisemuses alati olemas olnud, mis haukab koos meiega toitu, hingab koos meiega õhku ja vaatab vastu meie pilgust. Kui see miski kord lagedale ilmub, ei pääse temast keegi ja me sööstame justkui kurjast vaimust vaevatud üksteisele kallale, pime vihkamine pilgus, nii et väetil lapselgi pole enam pääsu...( lk 40)

* Mitte olemine ei tee meid olevaks, vaid õhk. Ma olen miski, mis sai alguse väljahingamisega ja millele tuleb lõpp, kui huulte kohal hoitud klaas jääb selgeks. ( lk 55)

* Algusest kuni lõpuni välja on kõik seotud kopsudega: jumalik vaimustus, lapse esimene nutt, sõnadeks muutuv õhk, naeru rütmilised puhangud, laulu ülev kõla, surija sosin... Ka ohe pole sugugi üksnes ohe. Me hingame sisse maailma ja hingame välja tähenduse. ( lk 55)

* Elu näotus võib elu kaunidusest jagu saada, armastus ei muuda armastajaid haavamatuteks. Ent ikkagi- kui kogu maailma armastus oleks hävingu veerel, oleks nende seisukoht kõigele vaatamata: ka lüüasaanud armastus on armastus, vihkamise võit ei tee seda millekski muuks. ( lk 97)

* Lõpuks ongi ju kõiksugu lood need, mis meist järele jäävad ja me ise polegi enam muud kui need lood, mida meist räägitakse. ( lk 104).

* Hirm on kas kõik või mitte midagi. Ta kas valitseb teie elu kohutava türannina või te kukutate ta ning tema võim kaob nagu suitsupilveke. Hirmu vastu astumisel pole aga mingit pistmist vaprusega. Sellega saadakse hakkama palju vahetuma vajaduse ajel ja see on vajadus edasi elada. ( lk 149)

* Fakti kohta pole ju teada muud, kui et see lihtsalt on nii. Sest kas saab siis fakti vastu midagi ette võtta? Mitte midagi. Saab seda pikendada, lühendada, hukka mõista, vabandust paluda? Ei, midagi sellist oleks rumal kasvõi üritadagi. ( lk 296)

* Raske on andestada elule seda, millise jõuga olemise masinavärk mõjutab inimese hinge. Kuidas andestada maailmale tema kaunidus, mis on loodud üksnes selleks, et varjata tema inetust; tema leebus, mis on loodud vaid selleks, et varjata tema julmust? ( lk 339)

Selja Ahava "Taevast pudneb asju"

* Täiskasvanud ütlevad, et aeg parandab haavad ja see tähendab, et kui aeg kulub, muutub kõik juhtunu mälestusteks ja seejärel mäletad sa seda üha halvemini. ( lk 12)

* Kui maja on noor, peab temaga tegelema nagu lapsega. Teda tuleb sättida ja parandada, teda hoida ja tema eest hoolitseda. Aga kui maja on juba näiteks kakssada aastat vana, saab ta juba ise hakkama. Kõik, mis saab pehkida, on juba pehkinud; kõik, mis saab kõverduda või lõhestuda, on seda juba teinud. Vanas majas peab lihtsalt kenasti elama.( lk 24)

Sara Stridsberg "Armastuse gravitatsioon"

* Ära oota, elu ei alga kunagi, ainult lõpeb. Niisama lihtsalt. (lk 104)

* Mõtlen alati, et suudan sind päästa, aga vahest polegi võimalik kedagi tema enda käest päästa? ( lk 164)

Joel Haahtela "Liblikakoguja"

• Kuulsin kella tiksumist oma randmel ja unne vajudes mõtlesin inimese tungivale vajadusele teha aeg nähtavaks, moondada see kõige imelisemateks vormideks, merel liuglevateks dzonkideks, saalideks ja püramiidideks. ( lk 21)
• Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid ajapikku meisse settima: inimesed, keda olime näinud ainult korra ja pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda soovisime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada ja inimesed, kes olid unustanud meid. ( lk 46)
• Kui sotsialismimaadel oli raskusi tulla toime asjadega, mis jäid mõõteskaalast välja, siis võitsid nad alati, nii mulle vähemalt tundus, pikkustes, kõrgustes, kiirustes, kilogrammides ning maakera hävitamiseks vaja minevate aatomipommide kogustes. ( lk 61)
• Ja mis oli õigupoolest tegelikkus? Kas tegelikkus oli sel hetkel, kui miski juhtus või aastaid hiljem, kui keegi olnut meenutab, millest tallegi oli räägitud ammu, ühel tuulisel ööl? Kas tegelikkus oli sündinud teo toimumise hetkel või hiljem, kui asjad olid hakanud tema peas ja unes kuju ning seletust nõudma? Kas tegelikkus oli alles nüüd, kui ma neid sõnu kirjutan või oli tegelikkus mingisugune ühisavaldus kõige kuuldu ja nähtu kohta, alati muutuv, igavesti voolav, iga päev uut kuju võttev... ( lk 88)

• Maa kiikus tasakesi meie all, kogu aed kiikus, kogu maailm õõtsus, ja tuul puhus läbi kivimüüride, kivid vihisesid õhus, tuul limpsis puuoksi, liikus piki jõesänge, orge, tasandikke, puhus keldriakendest sisse, keerutas ümber voodijalgade ja sõrmede vahelt läbi, sama tuul igal pool, maailmatuul, hingeõhk, mis surus inimesed kõverasse, samm muutus raskeks, käed tõmbusid kohma, potid kolisesid riiulil, taldrikud kilisesid, sillatalad kägisesid, sõnad kahmasid tuulest kinni ja ei jõudnud pärale, eksisid ära, kandusid valesse kohta ja aega. ( lk 105)
• See on veider, ütlesin talle veel, kui tahad leida lihtsat vastust, muutub kõik keerulisemaks, ühest küsimusest saab kaks, kaks küsimust jagunevad neljaks ja varsti ei mäletagi enam, kust kõik oli alguse saanud. ( lk 106)
• Ma ei rääkinud oma elust kuigi palju. Ma ei teadnud, kust ma oleksin pidanud alustama, kas väga kaugelt või väga lähedalt. Mõnikord oli raske eristada seda, mis oli tähtis. ( lk 114)
• Ma pelgasin vaikust meie vahel ja seda, mida peaksin ütlema. Ja kas on nii, et iga sõna nihutab vaikust aina edasi, lükkab edasi möödapääsmatut, hetke, mil miski enam ei kaitse, ja seepärast peame rääkima lõputult, lausuma tühje sõnu, täitma aega, leidma uusi kohti, magama, lugema, kirjutama, varuma igalt poolt sõnu, mäletama, peitma tühjust...( lk 142-143)
• Kui raske oli mul öelda, et tahan tagasi siia maailma, tulla joostes, naeruväärsena, aastate tagant, küünitada end tema pikkade käsivarte järele, ta lähemale tõmmata, paluda tal lähemale tulla, jätta unistused seljataha, unustada, karjuda vaikuse asemel, lasta häälel katkeda, kutsuda teda, kui ta on veel seal, minna katkendlike lausetega, uhkete, tormakate sammudega, kui elu oli ka midagi muud kui pikk hüvastijätt või õhku peatuma jäänud käe vari, kiiremini, jooksuraevus, puudutada, esimest korda, võtta tema nägu oma käte vahele, sest mina olin siin koos temaga, nüüd, ja midagi muud ei olnud. ( lk 165)

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

* Kui oled kellegi kaotanud, hakkad puudust tundma imelikest asjadest. Sellest, kuidas ta magades külge keerab. Tema soovil tubade ülevärvimisest. (lk 60)

* Inimesed on oma olemuselt ajaoptimistid. Me arvame alati, et meil on veel aega teiste inimestega midagi teha. Aega neile midagi öelda. Ja siis juhtub midagi ja pärast jääb meil üle ainult mõelda selliseid sõnu nagu „oleks.” (lk 268)

*Kui sa kedagi armastad, siis on see nagu majja sisse kolimine. Algul võlub sind maja uudsus, sa oled igal hommikul üllatunud, et see kuulub sulle, justkui kardaksid, et äkki tuleb sisse keegi ja ütleb, et on juhtunud suur eksitus ja pole üldsegi ette nähtud, et sina nii toredas majas elaksid. Aga aastate jooksul fassaad kulub, puit praguneb ja sa hakkad seda maja armastama hoopis ebatäiuslikkuse pärast. Sa õpid tundma kõiki selle nurki ja soppe. Kuidas vältida võtme kinnikiilumist, kui väljas on külm. Millised põrandalauad nõtkuvad, kui neile peale astutakse ja mismoodi tuleb kapiuksi avada, et need ei kääksuks. Just need väikesed saladused teevadki sellest sinu kodu. (lk 289-290)

* Surm on imelik asi. Inimesed elavad oma elu nagu poleks surma olemaski, ent ometi on surm enamasti kõige mõjuvam põhjus elada. Mõned teadvustavad surma juba varakult nii selgelt, et elavad jõulisemalt, visamalt, raevukamalt. Mõned vajavad surma pidevat lähedalolekut, et üldse aru saada, mis on surma vastand... Me kardame surma, ent siiski kardab enamik meist kõige rohkem seda, et surm tabab kedagi teist. Suurim surmaga seotud hirm on see, et surm läheb meist mööda ja jätab meid üksinda ellu. (lk 308)

* Aeg on imelik asi. Enamik meist elab ainult selle nimel, mis ees ootab. Mõne päeva, nädala, aasta pärast. Üks piinarikkamaid hetki iga inimese elus on tõdemus, et oled jõudnud ikka, kus tagasi vaadates on näha rohkemat, kui ette vaadates. Ja kui aeg ei oota sind enam ees, tuleb leida midagi muud, mille nimel elada. Võib-olla mälestused. Pärastlõunad päikese käes. Äsja õide puhkenud lillepeenarde lõhn. Pühapäevad kohvikus. Inimene leiab võimaluse elada kellegi teise tuleviku nimel... (lk 309)

Jose Eduardo Agualusa "Minevike müüja"

* Nimi võib olla needuseks. Mõned nimed veavad oma kandjat kaasa nagu mudased jõevood pärast vihmavalinguid ja kui tahes palju kandja ka vastu ei punniks, suruvad talle ikka peale oma saatuse. Teised, vastuoksa, on nagu maskid- peidavad ja tüssavad. Enamik, iseenesest mõista, ei oma mingit väge. (lk 34)

* Lissabonis kõhutab valgus hiliskevadeti joobnult majaridade kohal, see on valge ja niiske, väheke soolanegi. (lk 40)

* Võiks ju väita, et me kõik oleme pidevas muutumises. Jah, ka mina pole täna see, kes ma olin eile. Ainus asi, mis minu juures ei muutu, on minevik. See on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao mitte kunagi kuhugi. (lk 43)

* Vanaks saades ei jää meile mitte midagi peale veendumuse, et õige pea saame veelgi vanemaks. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kildudeks kukkumist terve. (lk 43)

* Iga pildi peal oli midagi tumedat. See oli lõpp, või peaaegu lõpp, ainult et polnud teada, mille. (lk 45)

* Hakkas vihma sadama. Nagu sajaks ööd. See oli, otsekui kukuks taevast alla suuri tükke sellest tumedast, unisest ookeanist, millel purjetavad tähed. (lk 47)

* Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll. (lk 49)

* Jumal andis meile unenäod selleks, et saaksime teisele poole pilku heita. Et saaksime juttu ajada esivanematega ja jumalaga. Jah, ma usun üpris veidraid asju. Kallis, kui sa teaksid, mis asju ma kõik usun, vaataksid sa mind nagu oleksin ma üksipäini terve veidrike väljanäitus. (lk 51)

*Ta naeratas malbelt. Just nagu maitseks ta esimest korda naudingut, mida valmistab julmus. (lk 54)

*Vaikus nende vahel oli tiine sosinaist, varjudest, ammustest aegadest, tumedatest ja salajastest, mis olid juhtunud kaua aega tagasi... Aga võib-olla ka mitte. Võimalik, et nad olid vait sellepärast, et neil polnud millestki rääkida, ja mina kujutasin ülejäänut lihtsalt ette. (lk 55)

*Tegelikkus on vigane ja valus ja seetõttu eristame teda unenägudest. Kui miski näib meile väga ilus, mõtleme me, et see saab olla ainult unenägu, ja nii me näpistame end, et kindlaks teha, ega me parajasti ei maga- kui on valus, siis järelikult ei maga. Tegelikkus teeb meile haiget, isegi siis, kui mõnikord näib see unenäona. Raamatutes on kõik olemas- sageli palju eredamates värvides-, ja ilma selle valuta, mis kõige olevaga kaasas käib. Elu ja raamatute vahel valides vali alati raamatud. (lk 65)

* Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad. (lk 65)

* Tõtt-öelda igatsen ma taga neid aegu, mil inimesed veel kirju vahetasid, ehtsaid kirju, heal paberil, millele sai lisada tilgakese lõhnavett või panna selle vahele kuivanud lilli, värvilisi sulgi. Meenutan nostalgiaga aega, mil postiljon tõi meile kirjad koju kätte. Ning seda rõõmu- ja ka ärevust- millega me need vastu võtsime, avasime, lugesime ning hoolt, millega me vastust kirjutades sõnu valisime, mõõtes nende kaalu, hinnates neist kiirgavat sära ja valgust, nuusutades nende lõhna, sest teadsime, et hiljem neid kaalutakse, uuritakse, nuusutatakse, maitstakse ja need, mis suudavad ajaproovile vastu panna, loetakse paljude aastate pärast veel korduvalt üle. (lk 69)

* Särgiväel paistis ta veel paksem ja lühem, just nagu oleks Jumal talle hajameelsusest pähe istunud. (lk 74)

* Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi, sealhulgas väljamõelduid. (lk 86)

Anna Jansson "Võõras lind"

Ta tundis soojust ja ustavust, looma vaikset osavõtlikku lohutust, mida inimesed nii kehvasti pakkuda oskavad. Sõnad tekitavad vahesid, jätavad kõrvale, piiravad ja varastavad tunnetelt tähelepanu. Leevendus on üksnes sõnatuses ja teise keha soojuses. Koerad ei pane midagi küsimärgi alla, ei hinda, vaid lihtsalt on. ( lk 157)

Carlos Ruiz-Zafon "Taeva vang"

• 
  „Täna meie õnn pöördub!“ kuulutasin, tiivustajaks hommiku esimese kohvi puhtakujuline optimism vedelas olekus. ( lk 9)
• Saapad ei tee saksaks, aga kuritegu või selle eeldamine teevad detektiiviks küll, eriti veel optimisti. (lk 21)
• On teaduslikult kinnitatud tõsiasi, et väike laps suudab eksimatult ära tabada selle koidueelse hetke, kui tema vanematel on õnnestunud sõba silmale saada, ja tõstab siis kisa, et vanemad ei saaks puhata rohkem kui pool tundi ühtejärge. ( lk 49)
• Aga minu jaoks on ta nii kena kui ka hea. Ja väga mehine. Lõpuks loeb just see, et ta on hea ja päris. Et temast võib külmal talveõhtul kinni hoida ja ta oskab sul külma naha vahelt eemale peletada. ( lk 303)
• Kui nägin, kuidas mu sõber suudleb armastatud naist, käis mul peast läbi mõte, et see hetk, see ajalt ja Jumalalt röövitud silmapilk, on väärt kõiki kannatusepäevi, mis meid sinnani on toonud, ning arvutuid teisi, mis meid kindlasti veel ootavad, ja et kõik sünnis, puhas ja rikkumatu siin ilmas, kõik, mille pärast tasub edasi hingata, on nendes huultes, nendes kätes ja pilgus, millega vaatab teineteist see õnnelik paar, kes- seda ma teadsin – jääb elu lõpuni kokku. ( lk 339)

Tarjei Vesaas "Seeme"

„Kui midagi on pahasti, siis peab ikka koju minema, koduseinad pakuvad tuge.“

„Ei, siis tuleb hoopis minema joosta. Just nii tehakse, nagu sa ei teaks.“

„Jah, aga sellest pole mingit kasu... Usu mind, kui midagi on pahasti, pole teadmatusse põgenemisest üldse abi. Siis tuleb koju minna.“

„Kas selleks, et kodus teistel ka halb oleks? Et nad seda iga päev näeksid...“

„Jah, kodused peavad sellest osa saama. Ma ütlen sulle veelkord: just kodumaja peab sind ümbritsema ja kaitsma. Patus ja leinas ja häbis ja kõiges – kodu peab sind ümbritsema ja kaitsma ja sellest osa saama. Kodu sellest vähemaks ei jää.“ ( lk 93-94)

Per Petterson "Kui me hobusevargil käisime"

• 
  Inimestele meeldib, kui neile asju jutustada, parajate koguste kaupa, tagasihoidliku usaldusliku tooniga, ja nad arvavad, et tunnevad sind, aga ei tunne, teavad ainult asju sinu kohta, sest nad saavad teada fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust asjade kohta. Selle kohta, kuidas sündmused sinu elus ja sinu tehtud otsused on muutnud sind selliseks, nagu sa oled. Nemad täidavad faktid oma tunnete ja arvamuste ja oletustega ning loovad uue elu, millel on sinuga väga vähe pistmist ja tänu sellele oled väljaspool ohtu. Mitte keegi ei pääse sulle ligi, kui sa ise seda ei taha. ( lk 71-72)
• Ma mõtlen endamisi, kas selliseks muutubki inimene, kui ta on kaua üksi elanud, et hakkab keset mõttejada lihtsalt valju häälega rääkima, rääkimise ja vaikimise vahe haihtub tasapisi ja see lakkamatu sisemine vestlus, mida me iseendaga peame, läheb märkamatult üle vestluseks, mida me peame nende väheste inimestega, kellega endiselt läbi käime ning kui inimene liiga kaua üksi elab, muutub piir nende kahe vahel täiesti ähmaseks ja ta ei pane enam üldse tähele, millal selle piiri ületab. ( lk 161-162)
• Oli tunne, nagu oleks langenud eesriie ja varjanud kõik, mis ma kunagi millegi kohta teadsin. Oli tunne, nagu algaks minu elu otsast peale. Värvid olid teistsugused, tunded, mida asjad minus tekitasid, olid teistsugused. Muutunud ei olnud mitte ainult vahekorrad sooja ja külma, valguse ja pimeduse, lilla ja halli värvi vahel, vaid muutunud oli viis, kuidas ma kartsin ja kuidas ma rõõmustasin. ( lk 229)

David Foenkinos "Delikaatsus"

* Leinas peitub vastuoluline vankumatu jõud, mis õhutab muutustele, kuid toetab samas morbiidset tungi jääda truuks minevikule. (lk 52)

* Vahest selles valu seisnebki- pidev kontakti puudumine käesoleva hetkega? (lk 54)

* Väsimus on tihti uljuse käivitaja, ent pole sugugi lihtne pilkudest vestlusele, silmsidemelt sõnadele üle minna. (lk 55)

* Meie kehakeel ei ole ratsionaalne. See on nagu armuvalu, mille puhul keegi ei tea, millal see üle läheb. Valusamatel hetkedel tundub, et haav jääb alati lahtiseks. Ja siis ühel hommikul avastame üllatusega, et ei tunnegi enam tohutut raskust. (lk 69)

* Pärast viimast vestlust oli mees lahkunud aeglasel sammul, hääletult. Sama diskreetselt kui semikoolon kahesaja-leheküljelises romaanis. (lk 70)

* On imelisi inimesi, keda me kohtame ebasobival hetkel. Ja on inimesi, kes on imelised, sest me kohtasime neid õigel hetkel. (lk 71)

* Ta teadis, et ei suuda magama jääda- kuidas sukelduda unenägudesse, kui oled just unelmast väljunud?

Tal õnnestus pisut magada, kui teda äratas ahastus. Kui kohting läheb hästi, ollakse rõõmust ogar. Järk-järgult aga sunnib terve mõistus muretsema edasise pärast. (lk 90)

*Tuleb elada aastaid tühjuses, et mõista, kui hirmutav võib olla võimaluse avanemine. (lk 101)

* Räägitakse, et surmahetkel näeb inimene oma elu kaunemaid viive. Seega tundub usutav, et me näeme mineviku õnnetusi ja ebaõnnestumisi just siis, kui õnn on otse meie ees ja naeratab peaaegu murettekitavalt. (lk 105)

* Ta teadis, et kannatuse, unustuse ja veelgi kaugemal paikneva lootuse saare vahet sõidavad laevad. (lk 113)

* Õhtud võivad olla erilised ja ööd unustamatud, aga ometi lõpevad need täiesti tavalise hommikuga. (lk 116)

* „Mis... mis sa teed?”

„Vaatan su pead.”

„Miks?”

„Ma vaatan su pea taha. Mul on tunne, et su pea taga on üks mõte.” (lk 119)

* Läks nagu alati- tundeid puudutavate vestluste puhul jääme alati viis minutit hiljaks. (lk 121)

* Vahel tekib hiljaks jäädes tunne, et pole enam mõtet joosta. Kolmekümnel ja kolmekümne viiel minutil pole enam erilist vahet. Parem lasta teisel pisut kauem oodata ja vältida higisena kohalejõudmist. (lk 133)

* Äng oli tema nõrkus, seesama nõrkus, mis ta ühtlasi veetlevaks muutis. Kui kõik nõrkused ritta seada, viivad need lõpuks tugevuseni. (lk 151)

* Ta läks ja kallistas teda nagu tahaks teise kannatusel ümbert kinni võtta. (lk 159)

* Selles oli midagi muinasjutulist, neis täiuslikkuselt näpatud hetkedes. Minutid, mis uuristatakse mällu juba kogemise hetkel. Sekundid, millest tulevikus kasvab nostalgia. (lk 172)

Joel Haahtela "Elena"

• On kohti, millel on meie mälestustes eriline positsioon. Need kasvavad suurteks hooneteks, hämaruses ujuvateks paleedeks. Seal tubades on kõige salajasemad soovid ja nägemata uned, lapsepõlve kõige säravamad õued. ( lk 47)
• Inimestest jäävad jäljed igale poole, kus nad on kõndinud ja ka kõigist tegudest, mis nad on teinud. Kõik kaob, aga mitte miski ei unune. ( lk 87)
• Armastus on kõik seetõttu, et kõike, mida me nimetame heaks, on armastus ja kõik, mida me nimetame pahaks, on kadunud armastus. Kõik teod on pärit armastusest või selle hävinenud mälestusmärkidest. Ei ole olemas sellist tegu, mis ei vastaks küsimusele - kes on mind armastanud? Kui ei ole armastust, on ainult üksindus ja surm. ( lk 113)
• On august ja linn hoiab hinge kinni, valmistub kohtuma möödapääsmatuga, kära ja kiirustamisega, sügise lõputute vihmadega. ( lk 119)
• Tema silmad on pisaraist tulvil ja naeratus meenutab säravat sügist, kus saab veel meres ujuda ja liivas on suve soojust ja kui rannas on veel ainult mõni inimene, aga nemadki paistavad eksinud olevat nagu tihti need, kes ei tea, kas nad peaksid minema või jääma, ja kes satuvad siis kummalisse olukorda, kus isegi hingata tundub raske. ( lk 139)
• On võimatu kaitsta end möödaläinu eest, kui ees on kõik pettumused ja soovid, täideminekud ja rõõmud ja see igavene igatsus, et midagi on puudu või kaob, ja seda isegi kõige õnnelikumatel hetkedel või ehk just nimelt siis, kui arvame end olevat kõige eest kaitstud ega taha, et midagi muutuks. Need lühikesed hetked, mis tõstavad elu sellest enesest kõrgemale ja panevad meid tundma ennast elavana ja samal ajal seletamatul kombel trööstituna. ( lk 141)
• Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma: autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mis kostab üle tee ehitusplatsilt ... Ent aeg- ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, midagi, mis puudutab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab. Ta ei tea minust mitte midagi ja ometi on ta päästnud minu elu ja meie vahele on sündinud midagi, mida mõni nimetab saatuseks ja mõni juhuseks ja mõni nende mõlema kombinatsiooniks. Midagi, mis korraks tiheneb ja eemaldub nii, nagu sammud neil pimedail tänavail. Ja nagu öeldud, kõik maailmas kaob, aga miski ei unune. ( lk 143-144)
• Kui lund sajab, siis sajab vaikust. ( lk 148)

Herbjorg Wassmo "Need silmapilgud"

* Ta mõtleb, missugune sõgevaim selle küll välja mõtles, et lapsi kellahelina saatel tundi ja vahetundi täristada? Kas arvatakse, et inimesed on robotid, kes reageerivad valjule hoiatussignaalile positiivselt ja õpihimuliselt? (lk 74)

* Just siis, kui inimene on silmitsi vältimatuga, igatseb ta pelgupaika. (lk 76)

* Üksindus ei ole ohtlik, kui sa vaid üksinda oled. (lk 96)

* Mees, kes demonstreerib jõudu ja võimu enne, kui on näidanud, et tal on aju, on vaid loom tarandikus. (lk 206)

* Iha on keerukas tunne. See istub ajus peidus ja ootab järgmist silmapilku. (lk 210)

* Edasiliikumise juures on tore see, et inimene pole veel teinud midagi, mida kahetseda. Halb on see, et see täidab pea. (lk 211)

* Rõõm on kodutu hulgus. ( lk 243)

* Kõige hullemad asjad võivad juhtuda vaikuses. (lk 249)

* Religioon on lohutuseks inimestele, kellel ei ole julgust oma valikute eest vastutada. (lk 275)

* Kirjutamisel ja elul on vahe. Kui ta kirjutab, tahab ta uurida seda, mida ta elu juures ei mõista. Elus aga laseb ta end segadusse ajada. (lk 278)

* Armastus on ju igatsus ühtsuse järele, mida on võimatu saavutada. Igatsus ühe kindla inimese järele. ( lk 278)

* Äkitselt taipab ta, et ei ole harjunud tundeid sõnades väljendama. Kui sellest ei saa kirjandus. Ja siis ei ole sel temaga mitte mingisugust pistmist. Elus ei ole ta sugugi kartmatu. Tal on liialt hirm, et ta ära tõugatakse. (lk 278)

Merethe Lindström "Vaikuse päevad"

* Mehe selja taga paistis aed, nii vara hommikul on õhk liikumatu, lehtedel eelmise õhtu vihmast veel kerge niiskus, äsja uneuimast ärganud roheline muru, õrn värelus, kui varjust saab päikesevalguse ere puudutus. (lk 6)

* Ma pean sellest kellelegi rääkima, miks on nii raske elada koos kellegagi, kes on ühtäkki tummaks jäänud. Sul pole mitte ainult tunne, et teda pole enam olemas. Sul on tunne, et sind ennast ei ole samuti enam olemas. (lk 15)

* Kas me oleme siis üksteisele nagu funktsioon, mida saab täita ka keegi teine? See mõte ei meeldi mulle. (lk 18)

* Inimene armastab oma last niivõrd, kuivõrd ta teda hellitab ja tema eest hoolitseb, valvab, hoiab süles, teeb linnas jalutuskäike, peab sünnipäevi ja jõule. (lk 48)

* Ma tean küll, kuidas aju ignoreerib muljeid, mis on pidevalt olemas. Oleks ka võimatu kõike korraga sisse lasta, keskenduda pidevalt kõigi lõhnade tundmisele, kõikide helide kuulmisele, kõikide mõtete mõtlemisele. Kui aju mõnda asja ei ignoreeriks, ei kannataks me seda välja. Korraga saame keskenduda vaid väiksele osale muljetest. Kas südametunnistusega on samamoodi? (lk 55)

* Mida tähendab olla arg sõltub sellest, millega sa silmitsi seisad. Kui see on miski, mida sa tegelikult ei karda, ei ole sa sugugi kangelane. Aga alati on olemas midagi, mida sa tõepoolest kardad. Enamiku jaoks on arguse mõõdupuu see, kui ühele kaalukausile asetada kõik, mida nad kardavad kaotada, teisele aga mõte iseenda kaotamisest. (lk 68)

* Võib-olla on nii, et see, mida sa vaid aimad, hirmutab rohkem, kui see, mida sulle räägitakse. See ebamäärane, nimetu kummitus. (lk 83)

* Kui valitseb vaikus, oleme koos üksinda.(lk 131)

Blandine Le Callet "Lila K. ballaad"

* Inimene valib alati kõige vähem meeleheitliku lahenduse. ( lk 38)

* Selles asi seisneski- illusiooni loomises. Milline ma tegelikult olin, ei huvitanud kedagi, kui väliselt on kõik nii nagu peab. ( lk 87)

* Asja juhuse hooleks jätmine võib olla üks ratsionaalsemaid viise keerulise valiku tegemisel. ( lk 99)

* Harjumus tekitab sidemeid, mida päris mängeldes lahti ei haruta. ( lk 110)

* Elus on hetki, millest tuleb lennult kinni haarata midagi pärimata. Kasutage ära kõik võimalused, mida elu teile pakub, ärge laske ühtki neist käest ka siis, kui te pole osanud varem seda oodata. ( lk 137)

* Mulle meeldis pimedus: ilmaruum hajus, esemed haihtusid ja silmadele langes mahe valgus, mis tõi neile leevendust, puhastas päevaga kaasnenud valgusreostusest. ( lk 139)

* Me seame ise endale terve elu tõkkeid ega luba endal neid ületada, tõkke taga aga on koletised, kelle inimene on ise endale loonud. Kui leiame endas julguse neile vastu astuda, selgub, et nad on palju nõrgemad, kui olime endale ette kujutanud. ( lk 165-166)

* Inimene saab alati selle, mida ta otsib, kui ta piisavalt aega kulutab. ( lk 173)

Anne Birkefeldt Ragde "Andestada saab alati"

* Inimene pärandab edasi kõige imelikumad asjad- selle viisi, kuidas ta käega läbi juuste tõmbab, kõnnib, haigutab, niisugused pisiasjad. (lk 181)

* Mu usk on nüüd rahulikum, mitte enam pealetükkiv ... just nagu astuksid mööda treppi, kiirustaksid üles või alla, jalad käivad justkui iseenesest, aga järsku tunned imekerget kõikumist ja haarad käsipuust kinni, et mitte tasakaalu kaotada. Ja see käsipuu ongi minu usk. (lk 182)

* Ära nuta mu pärast mu haua ääres. Seal mind ei ole, ei maga ma mulla all. Ma olen need tuhanded tiirlevad tuuled, olen päikesepaiste, mis kuldab metsa ja maad. Ma olen värskelt sadanud lume pehme pai, olen jahe värskendav sügisvihm. (lk 183)

* Isegi truudusetus on parem kui see, et sind võetakse iseendastmõistetavana. ( lk 209)

Carlos Ruiz- Zafon "Uduprints"

* Tugeva tuulega oli Maxil tunne, et aeg peatub. See oli justkui vaherahu, mille ajal võis mistahes tegevuse lõpetada ja lihtsalt seista ning silmitseda tundide kaupa taevast langevate lõputute vihmapisarate vaatemängu akna taga. ( lk 40)

Carlos Ruiz- Zafon "Marina"

* Elu annab igaühele meist vaid üksikud eheda õnne hetked. Vahel kõigest mõne päeva või nädala, vahel aastaid. Kõik sõltub sellest, kuidas kellelgi õnne on. Mälestus nendest hetkedest jääb meid saatma igaveseks ning sellest saab mälestustemaa, kuhu me kogu ülejäänud elu naasta püüame. ( lk 155)

Emmi Itäranta "Vesi mäletab"

* Vaikus ei ole lihtsalt eimiski ja seda pole vaja taltsaste asjade vaigistamiseks. Sageli peidab ta endas jõudu, millel on võim kõike purustada.( lk 14)

* Mälestustel on oma kuju ja see pole alati sama, mis elul. ( lk 77)

* Usun, et on võimalik muuta asjade pindmist kihti nende sisu puudutamata, täpselt, nagu on võimalik jätta puutumata pind ja õõnestada välja sisu. ( lk 84)

*Ma olen muutuste hoidja. Ma ei kammitse seda, mis kasvab. Ei hoia kinni sellest, mis peab murenema. ( lk 85)

*Mälu on libe ja lumine ning seda ei saa usaldada. ( lk 90)

* Isegi liivatera ei liigu kohalt, muutmata kõiksuse kangast: kui muudad ühte asja, muudad kõike. ( Wu Wulong " Tee rada"), ( lk 93)

*Me oleme vee lapsed ja surm on vee liitlane. Neid ei saa meist lahutada, sest me oleme tehtud vee muutlikkusest ja surma lähedusest. Nad käivad alati koos, maailmas ja meis, ja saabub aeg, mil meie veres olev vesi saab otsa. ( lk 95)

* Nad olid mulle võõrad, meil polnud ühiseid sõnu ega mälestusi. Olin nende keskel üksi. ( lk 97)

* Kui tabamatu on surm, kui võimatu on seda haarata ja näha ja mõista. Isa ei olnud siin, polnud kirstus ega urnis. neis oli ainult mateeria, millega tema hing oli seotud olnud ja tema ei kuulunud sellele praegusele rohkem kui valgus kuulub närtsinud taimele, mille ta on kasvatanud. ( lk 97)

* Itk mähkis oma aeglast härmalõnga mu ümber, keris end lugematuteks niitideks, mis hõljusid hõõguvate radadena kaugele minema, läbi mälestuste ja kaduva ja ununeva... /.../ Laul tõusis ja langes. See kasvatas oksi ja lehti ja juuri mu nahale ja naha alla ja mu oma jäsemed haihtusid, sest see, mida ma endas kandsin, ei mahtunud neisse: olin mets, mis kasvas ja kadus, olin taevas ja meri ja kõige elava hingamine ja elutute uni. ( lk 98)

* Vaikus polnud mitte ainult nende tühjade tubade vaikus, kust ema ja isa olid lahkunud, nende sisemusest ei puudunud mitte ainult nende hingetõmbed ja sõnad ja sammud. See oli ühtlasi kõige selle vaikus, mis nad olid jätnud rääkimata ja välja ütlemata, kõige selle, mida ma pidin nüüd õppima ja mõistma ilma nendeta. ( lk 114)

*Saladused ummistavad meid, nagu vesi uuristab kivi. Pealtnäha on kõik paigal, aga asjad, millest me ei saa kellelegi rääkida, hõõruvad ja kulutavad ning elu koguneb aeglaselt nende ümber, otsib nende järgi uue kuju. ( lk 134)

*Murtud lubadust on raske kanda. Surnutele on raske meeltmööda olla ja mõnikord on veel raskem seda mitte olla. ( lk 143)

* Kui vaikne ruum saladuse ümber on kord purunenud, pole seda enam võimalik parandada. Praod pikenevad ja laienevad, sirutuvad kaugele ja hargnevad nagu maa-alune seeneniidistik, kuni lõpuks on võimatu öelda, kust see algas ja kas see kusagil ka lõpeb. ( lk 151)

* Vahepeal jäid kõik nähtud asjad meisse alles, tegid endale pesa meie naha alla, rinnakorvi kõmavasse punatumedusse, tühjusesse, kus nende teravad killud kriipisid pehmet niisket südant. ( lk 170)

* Vesi on kõikidest elementidest kõige muutlikum. See ei karda põleda tules ega haihtuda taevasse. See ei karda puruneda vihmana teravatel kaljudel ega uppuda mulla pimedasse vaipa. See on teispool kõiki algusi ja lõppe. (lk 181)

* Kui elu on aheldatud kitsastesse piiridesse, on väärtuslik iga väiksemgi vabadusekübe. ( lk 186)

* Olin näinud tema silmade taga pimedust, mis mind hirmutas: pimedust, mis ei sünni ainult asjadest, mida oled sunnitud pealt vaatama, kuigi tahaks pilgu ära pöörata, vaid midagi tihkemat. Pimedust, mis sünnib, kui teed ise asju, millelt teised tahavad pilku ära pöörata. ( lk 188)

* Alles siis, kui elu ja surma piir on habras ja lähedal, saab inimene aru, kui väga ta tahab sellest kinni hoida. ( lk 190)

* Usun, et iga päev tuleb teha raskeid otsuseid, hoolimata sellest, et mingitki tasu ei ole... sest kui pole midagi peale praeguse, on see ainus võimalus jätta oma elust jälg, mis midagi tähendaks. ( lk 200)

Nora Ikstena "Elu pühitsus"

* Sõja ajal pole vaja mõelda tulevikust, sest pole mõtet meenutada minevikku, aga olevikku lihtsalt ei ole. On ainult elu, lühem kui eales. ( lk 50)

* Nii julgena, nagu inimene iganes saab olla, olen tundnud end mere kaldal alati nii kartlikuna nagu vaid saab. ( lk 44)

* Ta armastas mind. Ihust ja hingest, ilma teeskluseta, ja mina teda niisamuti, sest inimesed ei oska teeselda, kui armastavad esimest korda. ( lk 47)

* Meri, mis elab teokarbis, on hing, mis ei sure. Elav ja nähtamatu, viib too teise maailma, kus pole valu ega surma. ( lk 47)

* Nood, kes elavad omatahtsi, peavad hoidma oma vabadust rohkem, kui midagi muud.

* Sõnadel oli tohutu jõud. Nad hoidsid vangis ja andsid ennenägematu vabaduse. Nad panid kannatama nagu piinariistad ja olid oodatud karastava sõõmuna. Nende pärast võis tules põleda ja võita terveks eluks heatahtlikkust. Nende abil võis needa ja palvetada. Või külmalt valetada ja täit tõtt kõnelda. ( lk 86)

* Ta arvas, et armastus on käsitöö. Et peab ääretu peene kanga ees kannatlikult istuma ja värve vahetama. Hoolega tikkima, et kujuneks ühetasane muster, mis säilib sadu aastaid ja mis tekitaks järgmistes põlvedes üha edasi uskmatust, et niisugust tööd on võimalik käsitsi teha. ( lk 95)

* Ta uskus, et täiskuuöödel muutusid üksildased inimesed libahuntideks. Ta ütles, et kui inimesed üksteisele kallale tulevad, ei ole nad üldse inimesed, vaid libahundid. Keegi on nad justkui uinutanud, erutatud tunnetele ning hingedele eksiarvamusi sisendanud ja nad usuvad tõemeeli, et on moondunud. Neis ärkavat mingi kuri loomus, mis asub elu ja surma vahel. Nii pole võimalik ei elada ega surra ja seepärast muutub nende talumatu üksindus vähehaaval kurjuseks. ( lk 98)

* Nad olid juba ammu ekselnud roostes laevadega merel, päästnud teineteist, mõtlemata iseendale, ja sellest ajast on neil ühine vereringe. ( lk 106)

Jandy Nelson "Ma annan sulle päikese"

* Mets hakkab unne suikuma: puud heidavad külg külje kõrvale, oja jääb seisma, taimed tõmbuvad tagasi maasse, loomad vahetavad kohad oma varjudega ja lõpuks ka meie. ( lk 79)

* Tema näos toimub praegu midagi, midagi väga helget püüab pinnale pääseda.... Tema hing võib olla päike. Ma pole kunagi kohanud kedagi, kel oleks hingeks päike. ( lk 81)

* „Kuidas ma välja tulin?”

Tema hääles on uudishimu.

Ta tuli välja selline: ta hõljus magusa metsa kohal kõrgel õhus, roheline kaabu keerles peast meetri võrra kõrgemal. Käes oli tal avatud kohver, millest valgus välja terve taeva jagu tähti. ( lk 81)

* Kes oleks võinud arvata, et suudlemine võib olla midagi sellist, mis võib sisemaastikke niivõrd muuta, kallutada ookeanid kummuli, läkitada jõud mäest üles ja lasta vihmal tagasi taevasse sadada. ( lk 340)

* Öö on soe ja hõbedane ning puudutab vabalt me nahka. ( lk 341)

* Võib-olla koosneme me paljudest inimestest, sisestame kogu aeg uusi isiksusi. Imeme neid endasse, kui teeme valikuid, nii halbu kui häid, kui kõik nässu keerame, enda eest seisame, mõistuse kaotame ja jälle üles leiame, kokku variseme ja armume, kui leiname, areneme, maailmast taandume, asju loome ja lõhume. ( lk 370)

Karin Thunberg "Kunagi ma räägin oma emast"

* Kurbus on nagu eri osadest koosnev tee... Esimese jooksul on veel jõudu nutta. Siis tuleb järgmine lõik. Inimene, kel on sügav mure, ei nuuksu võõrasse patja. Ta paneb pea maha ja lihtsalt lamab, kuni peab jälle minema. ( lk 40)

* Normaalne muutub ebanormaalseks lihtsalt ühe käeliigutusega. Üleminek on üsna hajuv, muutus toimub tasapisi ja pärast ei tule enam meeldegi, kuidas kõik algas. Sest kulub ju aega, enne kui saad aru, et midagi on korrast ära. Inimene on nii harjunud elama normaalset elu, et läheb täie tambiga edasi... ( lk 57)

* See, kes on küllalt kaua pidanud kartma, avastab äkki, et see tunne tuhmub. Keha justkui ei jõua olla alalises kaitseolekus, vaid peab saama puhata. Mahendamaks piina... Või siis on see kaitsemehhanism, mis hakkab tegutsema. Et välja kannatada, peame ehitama müüri selle ette, mis tegelikult on talumatu, laskma sisse ainult nii palju, et saaks magada ja töötada ja näksida toitu. ( lk 87)

* Meis kõigis on massiliselt kummasusi ja me pingutame, et neid peita. Ja vältida paljastamist. Nii sügaval on meie kummasused, et me ei saa aru, et paljud neist on kummasused ainult meie endi silmis. Teised võivad neid võtta kui täiesti normaalseid asju. Me pingutame kogu elu, peites seda, mis täiesti kannatab päevavalgust. ( lk 117)

* Vihkamine ja armastus elavad käsikäes, kõrvuti. Üksainus hingetõmme, rohkem polegi vaja rööpavahetuseks, et hakata vihkama seda, keda alles armastasid. Võib-olla on see kättemaks selle eest, et tunned end hüljatuna selle poolt, kes oli tähendanud kõige rohkem... Sest äravõetud armastust ei ole võimalik taluda. ( lk 119)

* Üht lapsepõlve polegi nii raske muuta. Piisab, kui nihutada mälestuste raskuspunkte, kui võimendada neid, mida tahetakse mäletada ja tõugata alateadvusse teised, mis ikka veel haiget teevad. ( lk 149)

* Nii me siis teemegi, meie, kes me oleme oma saladused ära peitnud. Me usume, et loome endale vabaduse ja suurema eluruumi. Kuni mõistame, et see, mille oleme alateadvusesse tõrjunud, on muutunud piiranguks, takistuseks, mille tõttu me ei pääse edasi. ( lk 188)

* Tõde on nagu kivi merepõhjas. See muutub vee liikumisega, see kulub, seda lihvitakse, täpselt nagu aeg kujundab ümber selle, mis kord on juhtunud. Lõpuks on alles vaid meie ettekujutused, sest just need vormivad praegust hetke, heites varjud selle üle, mis meil ees seisab. ( lk 217-218)

* Me muutume aastatega paremaks. Paremaks, et eraldada tähtsat vähemtähtsast, mille peale peame raiskama oma aega ja jõudu. Ja mille võime täielikult kõrvale jätta. Selle küpsuse juurde, me ju usume, et see on küpsus, mis käib võime juurde vahet teha lapsepõlve ja selle vahel, mis me oleme täiskasvanuna. Aga mälestused ja sündmused ei lase lahti ainult sellepärast, et aastad kaovad. Need pigem sööbivad veelgi tugevamini. Teevad sügavad armid. ( lk 222-223)

* Kord olin ma uskunud, et hädaolukorras juhtub meie, inimestega, midagi. Siis saame tarkuse, mis meil vaja on. Aga me ei olnud saanud, ei paremateks ega targemateks. Pigem tegime kõik selleks, et jääda igapäevase juurde, normaliseerida seda, mis on uus ja võõras. On piir, peale mida ei jõua inimene rääkida enam tähtsusetust nagu ilm. Siis ei jõuta rääkida ka millestki tähtsast. ( lk 234)

*Häälest on kuulda, kui keegi valetab. Valel on õõnes kõla, nagu libiseks see ringi tühjas purgis. ( lk 235)

Jan Arnald "Intimus"

* Mispärast me oleme nii pagana tublid ja kõigega harjume? Niiviisi jääme ellu! Ja niiviisi surevad meie hinged. ( lk 24)

* Ta ehitab barjääre mälestustest, mõtetest, unelmatest, isegi lootustest, barjääre välismaailma banaalsuse vastu. ( lk 67)

* Nende suhe on juba kaua vegeteerinud, kui sellel üldse on mingi tempo, mingi dünaamika, siis on see kõdunemine. Lapsed on võtnud kogu nende emotsionaalse jõu ja ühisosa seisneb reeglina ühes või teises praktilises asjas. Elu oleks nagu langenud alla absoluutse miinimumi, napilt surma piirist ülepoole. ( lk 78)

* Ma olen ju terve ja tark inimene, kes on lihtsalt proovinud oma minevikust läbi tulla. Ma vajasin päris oma segamatut maailmanurka, kus mu ahastus leiaks väljapääsu. ( lk 82)

* Kõigil on minevikus õnne- ja valupunkte. Miks peaks tema minevik olema teistsugune? See oli esimene ja ainus kord, kui ta kohtas oma päris sisimat mina, tuli üks inimene ja avardas selle piire, mõõtis ära selle täieliku ulatuse, selle täieliku sügavuse. Kirg ja kannatus ühekorraga. Maksimeeritud kõigis suundades. ( lk 100)

* Kui seisad silmitsi hiiglasliku ülesandega, on hea, kui sul on väiksem ülesanne, millele keskenduda, et mitte lasta suurel ülesandel enda üle täielikult võimust võtta. ( lk 139)

* Alles siis kui inimene saab mingi kogemuse üle järele mõelda, muutub kogemus inimlikuks. Enne seda on see inimsuse-eelne, loomalik, algeline. Aga seepärast mitte nõrgem. Võib-olla vastupidi. Võib-olla just see ürgne aju reaktsioon annabki meile kõige tugevamad elamused. Võib-olla viidame oma elu tegelikke kogemusi kildudeks juureldud järelkajas. Kuigi ilma juurdlemata poleks me saanud selle üle mõtiskleda, seda uuesti kogeda, mäletada, võib-olla isegi sellest aru saada. ( lk 204)

* Kogeda midagi sellist, mida ei ole kunagi varem kogetud- seda ei juhtu inimesega just sageli, kui ta läheneb neljakümnele. ( lk 205)

*Nagu kerjustega metroos või surnud loomadega tee ääres- alguses teeb see su südamele haiget. Natukese aja pärast teed sa need enda jaoks lihtsalt olematuks. Mis piir see niisugune on? Mis su sisemuses toimub? Kas meile, inimestele, on määratud küünikuteks saada? Kas aeg meiega siis seda teebki? ( lk 210)

Elizabeth Gilbert "Abielutõotus"

* Inimesed armuvad teineteise kõige parematesse omadustesse, aga see pole mõistlik. Palju targem oleks küsida endalt- kas ma suudan leppida tema puudustega? Sest tema head küljed on nagunii olemas ja seda sära on alati kaunis vaadata. ( lk 133)

*Just seda teeb hingeline lähedus meiega aja kuludes- me vahetame kaaslasega oma lugusid ja jätame neid teineteisele pühenduseks. ( Lk 234)

* See on üks väga peen mäng, see vaikne vastastikune vaevalt aimatav surve, mida me teineteisele avaldame. Lugupidamisest kaaslase vastu tuleb meil õppida teineteist ettevaatlikult vabaks laskma ja piirama, kuid me ei tohi hetkekski teeselda, nagu meil poleks piiranguid peal. ( lk 225)

* See ongi hingeline lähedus-vahetada pimedas teieteisega oma lugusid. ( lk 236)

* Me igatseme kahe inimese vahelist hingelist lähedust, olgu see pealegi emotsionaalses mõttes riskantne ettevõtmine. Me igatseme privaatset suhet ka korduvate ebaõnnestumiste kiuste. Igatseme seda isegi siis kui meie armastus on kuulutatud seadusevastaseks, igatseme hoolimata sellest, et meile püütakse selgeks teha- igatsema peab midagi paremat või õilsamat. Meie aga igatseme ikka ainult meie jaoks tähendust omavatel isiklikel põhjustel. Mitte keegi pole veel osanud seda pürgimust lahti seletada ega veenda meid sellest loobuma. ( lk 257)

Simon Clarke "Trifiidide öö"

* Kõige hullemas olukorras võtab inimkeha aja maha ja jääb magama. (lk 75)

* Inimesele on omane suutmatus olla pikka aega traagilises meeleolus. Inimmõistus sarnaneb fööniksiga, tõustes aina ja üha meeleheitetuhast taas lendu. (lk 90)

* Lootus on habras olend, ka parimail päevil. Ehkki seda võib kiivalt varjata, hellitada ja optimismikübemetega toita, võib see siiski kergesti surra. (lk 91)

Carlos Ruiz-Zafon "Ingli mäng"

* Kadedus on keskpäraste inimeste usk. See lohutab neid, see on vastuseks neid sisimas närivale rahulolematusele, ja lõpuks mädandab see nende hinge, lastes neil õigustada oma tühisust ja ahnust, kuni nad hakkavad uskuma, et tegemist on hoopis voorustega. ( lk 22)

* Seal, kus teised nägid arusaamatuid lehekülgi trükimustaga, nägin mina valgust, tänavaid ja inimesi. Sõnad ja neisse peidetud teadmiste salapära lummasid mind ning näisid olevat võti, millega avada lõpmatu maailm. Maailm, mis oli kaitstud nii kodu, tänavate kui segaste päevade eest. ( lk 41)

* Selles sõjas, nagu peaaegu kõigis sõdades, võideldi jumala ja isamaa nimel eesmärgiga anda veelgi enam võimu käputäiele meestele, kel oli seda juba sõda alustades liiga palju. ( lk 47)

* Mida andekam inimene on, seda enam ta endas kahtleb. Ja vastupidi. ( lk 181)

* „Kirjandus, vähemalt hea kirjandus, on kunsti verega tembitud teadus, nagu arhitektuur või muusika.”

„Ma arvasin, et see on miski, mis lihtsalt niisama kasvab kunstniku seest välja ja kõik.”

„Lihtsalt niisama kasvavad ainult karvad ja soolatüükad.”

„Te olete maailma kõige viletsam õpetaja.”

„Õpilane on see, kes õpetajat kujundab, mitte vastupidi.”

„Teiega on võimatu vaielda, sest te oskate kõiksugu kõnekunstitrikke. See pole õiglane.”

„Mitte miski pole õiglane. Saab püüelda ainult selle poole, et asjad oleksid loogilised. Õiglus on haruldane haigus maailmas, mis on muide terve kui purikas!”

„Aamen. Kas inimestega juhtubki vananedes niimoodi? Nad ei usu enam mitte millessegi, nagu teie?”

„Ei. Suurem osa inimesi usub vananedes endiselt rumalusi ning enamasti üha suuremaid.” (lk 241)

* Inimesel peab pahesid olema. Kui võimalik, siis kalleid- muidu pole tal vanas eas midagi heastada. (lk 245)

* Me oleme ju härrasmehed omavahel ja on ju tõsiasi, et mees on kadunud lüli sea ja mereröövli vahel. (lk 330)

* Igal raamatul on hing- selle hing, kes ta kunagi kirjutas, ja nende hing, kes on seda lugenud ja sellega koos unistanud. (lk 412)

*Iga kord kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord kui kellegi pilk ta lehekülgedel libiseb,kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks. (lk 524)