Michel Faber "Imelike uute asjade raamat"

 

* See oli monumentaalselt inetu nagu igasugune arhitektuur, mille autoriteks pole pühendunud usumehed või hullumeelsed veidrikud. ( lk 73)

* Kui suure osa elust me veedame elektrivalguse laigulises eraldatuses, pimedana kõige suhtes, mis toimub väljaspool nende habraste pindade valgussfääri. ( lk 105)

* Justnimelt niimoodi käitusid hullud- valisid vaistlikult välja kogemusi, mis nende negatiivset kogemust kinnitaksid. ( lk 147)

* Sel oli oma napp ilu, mis on ühine kõikidele lõputut muutumatut maastikku pakkuvatele vaadetele, olgu tegu mere, taeva või kõrbega. ( lk 168)

* Me kõik oleme eriti visad eluvormid, meil pole seda, mida meile kõige rohkem tarvis on, ning me rügame sellest hoolimata edasi, kiiruga haavu peites, oma oskamatust varjates, jultunult oma nõrku külgi salates. ( lk 488)

Milan Kundera "Identiteet"

 

* See siis ongi sõpruse aine ja tõeline olemisõigustus- olla teisele see peegel, millest too saaks vaadelda oma kunagist pilti, mis ilma sõpradevahelise igavese lobata oleks juba õige ammu haihtunud. ( lk 13)

* Tunnete vastu ei saa parata, need on olemas ega allu tsensuurile. Võib ju endale ette heita mõnd tegu, mõnd öeldud sõna, aga tundeid ei saa endale ette heita, sest nende üle ei ole meil voli. ( lk 40)

* Silm- hinge aken, punkt, kuhu on koondatud näo ilu, inimese identiteet. Samas on nägemine instrument, mida tuleb ühtelugu pesta, niisutada, hooldada spetsiaalse vedelikuga, milles sisaldub teatud annus soola. Nägemist, suurimat inimesele antud imedest, katkestab korrapäraselt mehaaniline pesemisliigutus. ( lk 58)

*Kui mees kirjutab naisele kirju, teeb ta seda selleks, et valmistada ette pinnast, millelt püüda teda võrgutada. Ja kui naine varjab kirju, tahab ta tänase diskreetsusega kaitsta homset seiklust. Ja kui ta hoiab kirju alles, on ta valmis mõistma seda seiklust kui armulugu. ( lk 86)

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

 

*Sa sünnid koos oma ajaga. Kasvad, saad tugevaks ja hakkad siis koltuma. Sinu aeg on korraga vanad ajalehed. See, milles sa elad, on juba teiste aeg. Sul tuleb pingutada, et sellest veel aru saada. See ongi vanadus. Elu aina võõramaks jäävas ajas.( lk 50)

*Kirjutamine aga, kui ta tõeliselt aset leiab, on meeleheitest läbi vajumine. Aga ei ole ju. Ei tea ju, kas seal all ongi midagi muud kui pimedus. Kirjutamine pole mitte ainult ärajäänud enesetapp, ta ongi enesetapp. Ainult mitte füüsiline. Aga nõuab ikka korraga nii meeleheidet kui otsustavust. ( lk 80)

*Ma tean isegi, et õnn tähendab enesele ja teistele naeratamist. Aga alati ei jaksa ju. (lk 93)

* Üksindusse tõmbumine on muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et oledki isoleeritud. Kujutlus vaimsest, õilsast üksindusest on eksitee. Meie ainus pääsetee on tühisus, vastastikune peegeldus, ükskõik kui mõttetu. ( lk 106)

* Inimeste elu, nende vastupidavus võimatule on maailma suurim saladus. ( lk 107)

*Keel teeb elu kirjeldamatult lihtsaks, aga tal on veel üks omadus: sõnadega saab luua lohutusi, julgustada, taastada lootusi, teha nalja. Sõnadega saab maailma pehmendada, teha laulu, pühakirja, jagada katteta lubadusi, rääkida asjadest, millest veel midagi ei tea, nagu oleksid need teada ja selged. Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus. Saab lugeda lugeda palveid. Uskuda nende mõju, muuta maailma lihtsalt niisama, ainult öeldes, rääkides. ( lk 121)

*Üksindus on üks kauge maa. Suur maa. Hulgud seal ja elad, igatsed ära ka, aga lõpuks ei tahagi lahkuda. Harjud ära. Kus oleksid veel fantaasiad ja unistused nii suurejoonelised kui mõnikord üksinduses? Kus oleks masendus nii kutsuvalt sügav? ( lk 140-141)

* Pole midagi tobedamat kui unistada armastusest. Ja ometi- kui sa ei unista enam armastusest, ei unista sa enam millestki. ( lk 144)

* Me ihkame muutust. Me kardame ja ihkame seda üle kõige. Sariarmujad, reisisõltlased, kes tunnevad, et hing vabaneb ainult uues paigas, uue inimese silmavaates. Minna ja minna kerge pagasiga. Aga muutus ei jää muutuseks, ta kulub. Aga mis meile jääb? Kõik kulub. Isegi armumise tobedus..... Ja see on meie pääsetee, see meie igavene ja kustumatu võime ennast petta. Seekord see pole nii. See kord on esimene. Ja kui ongi? Tagantjärele on mul natuke häbi kõigi oma armumiste pärast. Tagantjärele on mul natuke häbi kogu oma elu pärast. ( lk 147)

* Öeldakse, et mõni hing magab pärast kehast lahkumist veel aastaid, puhkab elust välja. Ja ajapikku kaovad vanad surnud meie unenägudest. Kuhu nad saavad? Öeldakse: leiavad rahu. ( lk 166)

* On mingi üleminekuaeg. Vanast on lahti lastud, uuest pole veel kinni võtta osatud. Tegelikult ei veena enam ei vana ega uus. Maailma kadumine on pöördumatu alati. Minevikust saab luua momentvõtte, nagu pruunika vana foto, ja panna ennast uskuma, et nii see oli. ( lk 170-171)

* Õieti pole meie tee ju valus olnudki, meie, pärastsõjaaegsete heade aastate laste. Sellepärast me kardame valu. Me näeme, et head valikud hakkavad otsa saama. Et elu läheb ainult paremaks ja see on kohutav. Mida paremaks ta läheb, seda valusam ju on, kui temast loobuma peab. ( lk 177)

*See on elusoleku pinge, mis iial ei jäta. Vaatad, ja tahad aru saada, mida sa näed. ( lk 208)

* Elus olla tähendab põhiliselt kaht võimalust: näha midagi uut või näha midagi uuesti. Tulla tagasi. Ma ei teagi, kumb on õieti suurem kogemus, kas uus või uuesti tagasi pöördumine. ( lk 218)

*Vanad tammed on ju nagu mõtted, mida sa ikka ja jälle mõelnud oled, mis on kasvanud ajapikku suureks, jändrikuks, kaotanud mõnegi haru, jäänud seest õõnsaks, aga lähevad ikka igal kevadel jälle lehte. ( 228)

* Me usume kangekaelselt, et kõike saab alati olema rohkem... Aga kui rohkemast saab vähem? Kui autosõit on jälle luksus, lennureisid kummaline mälestus? Maailm on jälle vaikne. Inimene harjub väga kiiresti. Muidugi peab enne midagi juhtuma. Midagi, mille järel igasugune maailm on jälle loomulik. Et saaks tulla uus hea, peab vana hea muutuma halvaks. ( lk 247)

* Ainus võimalus on süsteemi pettes kõrvale põigata, kõrvale tõmbuda, olla korraga sees ja väljas, osaleda ja hoida eemale... Ainus võimalik viis näha mingitki tõde on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle võimaluse hinnaks on see, et sa ei kuulu kummalegi poolele, ei kuulu kuhugi. Kuulumise hind on valetamine, on see kallis? Kuidas võtta. Inimesi vaadates tundub, et vales elamine on kerge, aga kas tegelikult ikka on? ( lk 276)

* Me saame õppida ainult seda, mis me oleme. Kõik muu õppimine on ilmaasjata ajaviitmine ja tühi vaev. ( lk 306)

*Kahju muidugi, et lugemine ära kaob. Kahju ja ilus ka. Olla viimaste lugejate seas. Elada raamatute kuldsel loojangul. Nautida selle küllust, sära ja kõigi maailma mõtete, lugude, õpetuste, tarkuste, hulluste üheaegset kättesaadavust. ( lk 317)

*Need, kes veel elavad, mõtlevad veel suuri, üllaid, maailmamuutvaid mõtteid, nemad veel teevad seda maailma ringi oma näo järgi, et siis ka ükskord pärale jõuda. See on ainus eesmärk tegelikult. Mitte maailma seletada, mitte teda muuta, vaid temas pärale jõuda. Mõnikord mõnes ootamatus kohas. Kas tahad või ei taha. Ikka tahad. Inimese kõige sügavam igatsus on ikka rahuigatsus. (lk 327)

* Sest on kaks korda- inimese kord ja jumala kord. Inimese kord on geomeetria, mõõdetus, ruut ja ring, peenrad ja read, muru ja hekk. Kultuur ja aed. See on kõige ilusam, mida inimene teha suudab. Jumala kord on loodus. Põhimõtteliselt seesama korrapära- liblikatiivad, lilleõied, igal pool sümmeetria. Ainult et see kõik on kokku pandud millekski selliseks, mida ükski inimene järele teha ei oska. Kui inimene tuleb jumala korra sisse oma korda looma, rikub ja hävitab ta alati midagi. Ja jumal muidugi rikub ja hävitab varem või hiljem ka inimese korra. Iga aed langeb kord tagasi metsikusse. Metsikus pole segadus, kuigi algul võib nii tunduda. ( lk 346- 347)

* Ühe maa tundmine on ju see, kui tabad tema meeleolu ära lennult. Tema lõhnad, hääled, vaikuse. Kõik need räägivad sinuga millestki. ( lk 366)

* Vana tark mees ei jaga teadmisi, ta on ise teadmine ja alati on ta ka omamoodi hull. Sest kui oled teadmine, siis oled ju hull ka. ( Lk 376).

Harper Lee "Tappa laulurästast..."

 

* Julgus on see kui sa ette teades, et saad nahutada, ikkagi asja kallale asud ja selle läbi viid. Harva juhtub, et sa võidad, aga mõnikord siiski. ( lk 130)

* Meie elus on midagi, mille pärast inimesed oma pea kaotavad ja sel juhul ei suuda nad õiglased olla ka siis kui nad püüaksid. ( lk 252- 253)

* Inimest õpib päris õieti tundma alles siis kui me tema kingadesse astume ja neis ringi käime. ( lk 316)

Michael Cunningham "Tunnid"

 

* Kui ta mõtles inimesest, kes kipub aru kaotama, kujutles ta kriiskeid, hala ja meelepetteid, aga sel hetkel sai talle selgeks, et leidub teinegi, palju vaiksem viis, nõnda tuim, lootusetu, elutu, et nii tugev tunne nagu kurbus oleks toonud kergendust. ( lk 97)

* Olend võtab elusana palju rohkem ruumi kui surnuna. Liigutustesse, hingamisse on kätketud suuruse illusioon. Ales surnuna paljastame oma tõelised mõõtmed, mis on jahmatavalt tagasihoidlikud. ( lk 112)

*Jah, sel päeval on aeg ümber saada. Me korraldame pidusid, jätma pere maha, krjutame raamatuid, mis ei muuda maailma, hoolimata meie andest ja lõpututest ponnistustest, meie kõige liialdatumatest unistustest. Me elame oma elu, teeme oma tegemisi ja heidame siis magama- niisama lihtne ja argine see ongi. Mõned hüppavad aknast välja, uputavad end või neelavad tablette, märksa rohkemad saavad surma õnnetustes, aga rõhuva enamiku õgib pikaldane haigus, või kui meil väga veab, siis aeg ise. Lohutuseks on vaid harv tunnike, mil elu tundub ootamatult plahvatavat ja kinkivat meile selle, millest oleme unistanud, ehkki kõik peale laste teavad, et nendele tundidele järgnevad paratamatult teised, märksa süngemad ja raskemad. ( lk 148)

Kiran Desai "Kaotuse pärand"

 

* Pelglikkus ja eraklikkus olid langenud viljakale pinnasele. Ta taandus üksindusse, mis läks päev-päevalt raskemaks. Üksindusest sai harjumus, harjumusest isand ja see surus teda ennast varju. Ent varjud sigitavad rahutust aina juurde ja püüd peitu pugeda rõhutab seda, mis häirib teisi. ( lk50-51)

*Kui talumatult pealetükkivad tunduvad pere ja sõbrad, kui viimaks ometi on armastusest vabadust ja hingamisruumi ammutatud.( lk 165)

*Tunded olid, aga juttu mitte. Tunded olid kohtunud, jutt mitte, ja nad langesid tühjusse. ( lk 259)

* Kiindumus on ainult harjumus ja inimesed unustavad või harjuvad kiindumuse puudumisega. ( lk 260)

* Argus vajas fassaadi, põhjendust, nagu kõik muugi. Rahulolu pole kerge saavutada, seda tuleb sobitada, kavalalt maskeerida, teha nägu, et see on hoopis miski muu. ( lk 304)

Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin"

 

* Raske on öelda, millal armastus õide puhkeb- sa ärkad ühel päeval ja äkitselt on see puhkenud. Närbumine käib samamoodi- ühel päeval on liiga hilja Armastusel on palju ühist rõdutaimedega- vahel ei aita isegi sooda. (lk 52)

*Vaikust on raske taluda, sest vaikus ei anna märku, kas keegi teab, et ta on seal, ja talv on vaikne aastaaeg, sest külm lahutab inimesi. Teeb maailma hääletuks. ( lk 89)

*Teatud eas tähendavad kõik küsimused, mida inimene endale esitab, tegelikult üht ja sama: kuidas tuleks oma elu elada? ( lk 235)

*Inimene, ükskõik milline, saab nii armetult vähe võimalusi elada säärases hetkes. Ajast lahti lasta ja langeda. Midagi meeletult armastada. Kirest lõhkeda. Võib-olla lapsepõlves mõne korra. Aga pärast seda- kui palju hingetõmbeid me teeme endast väljas? Kui palju on puhtaid tundeid, mis panevad meid valjusti ja häbenemata hõiskama? Kui palju kordi saame võimaluse kogeda õndsat mälukaotust?( lk 235)

*Igasugune kirg on lapsik, banaalne ja naiivne. See ei ole õpitud, vaid vaistlik, nii et see ujutab meid üle. Paiskab meid jalust ja uhub minema. Kõik meie tunded on maised, aga kirg elab kosmoses, sellepärast kirge väärtustataksegi. Väärtuse mõõt ei ole see, mida kirg meile annab, vaid see, millised riskid sellega kaasnevad. (lk 235)

* Inimene ei vali olusid, aga ta valib oma tegusid... , aga kas meist saavad sellised inimesed, nagu me oleme, meie valikute või olude tõttu? Kumb on raskem- kas olla hüppaja või see, kes jätab hüppamata? ( lk 252)

* Sest kui me ei andesta neile, keda me armastame, kes meile siis alles jääb? Mis on armastus, kui see ei tähenda armastamist ka siis, kui armastatu ei ole seda väärt? ( lk 253)

* Surm on alati ebaõiglane. Iga leinaja otsib süüdlast. Meie raev põrkab alati vastu halastamatut teadmist, et surmas ei ole keegi süüdi. Aga mis siis, kui keegi oleks süüdi? Kui sa teaksid, kes on sinult röövinud selle, keda sa armastad? Mida sa teeksid? Mida sa käes hoiaksid? ( lk 254)

* Surm on jõuetus. Jõuetus on ahastus. Ahastavad inimesed teevad meeleheitlikke tegusid. ( lk 255)

Michael Ondaatje "Inglise patsient"

 

* Nuttes kaotab inimene rohkem energiat kui ükskõik mida muud tehes. ( lk 39)

* See, kes pole sinuga ühte verd, võib äratada tugevamaid tundeid, kui see, kel on. ( lk 75)

* Kõik uudne on ainult rännuteel kohatud peegel. ( lk 75)

* Ma usun, et kohtudes nendega, kellesse armume, ärkab meie hinges pedantsevõitu ajaloolane, kes kujutleb või mäletab kohtumisi isegi siis, kui teine on meist pahaaimamatult möödunud. Kogu keha peab teise jaoks valmis olema, kõik aatomid peavad kippuma ühte suunda, et sünniks iha. ( lk 205)

Cormack McCarthy "Tee"

 

* Pea meeles, et asjad, mis sa enesele lased pähe tulla, jäävad sinna igaveseks.

Mõned asjad aga unuvad meelest, kas pole?

Jah. Sa unustad selle, mida tahad mäletada, ja pead meeles seda, mida tahad unustada. (lk 13)

*Ta ütles, et ohus oleva inimese jaoks on õiged unenäod ohtlikud ning kõik muu on väsimus ja surm. ( lk 17)

*Ta mõtles, et kui ta elab küllalt kaua, kaob maailm lõpuks ära. Nagu too maailm, kus elavad äsja pimedaks jäänud ja mis pikkamööda mälust hajub.( lk 17)

* Liigi viimane esindaja viib alati endaga kaasa kõik omataolised. Teeb tule surnuks ja ongi läinud. Vaata õige ringi. Iialgi on väga pikk aeg... Iialgi pole üldse mingi aeg. ( lk 25)

* Küsimus: mil viisil erineb see, midagi kunagi olema ei saa sellest, mida eales pole olnud? ( lk 28)

* Kõik head ja kaunid asjad, mida keegi kalliks peab, põlvnevad valust. Sünnivad kurvastusest ja põrmust. ( lk 43)

* Tuleb luua vorm. Kui sul midagi muud ei ole, loo mitte millestki riituseid ja sa leiad neist tuge. ( lk 58)

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

 

* Salaja, ma arvan, me oleme kõik väga usklikud. Muidu me üldse ei elaks ja me vist ei jaksakski elada ka siis, kui teaksime, kui kaua see kõik aega võtab. ( lk 23)

* Ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda raskust ja tumedust, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirju ja kerge. ( lk 33)

* Imelik asi on see, et meie armastused, nii tulemusetud kui nad ka ei paista, on ainsad, mis või kes meid kuhugi viivad. ( lk 19)

* Sest sel ajal tuli just vabadus ja me keegi ei teadnud, mida see õieti tähendab. Nüüd me teame, et vana vabadus vahetati uue vastu ja vana orjus asendati uuega. Aga kui uus pole veel päriselt tulnud ega vana veel päriselt läinud, siis on tõesti päris vaba aeg. ( lk 51)

* Lõpu ja allakäigu ajad on tihti just need kõige kaunimad. See on nagu päikeseloojang, kus enam ei pea pingutama ja kõik on juba olnud. ( lk 55)

* Imelik, kui vähe tegelikult ühe elu jooksul ära õppida jõuab. Ühe asja põhiliselt. Kõik need nüüdsed ümber- ja täiendõpped on niisama meelelahutus ja inimeste petmine. Inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes (asjas). ( lk 59)

* Kui mul on kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia. ( lk 83)

* Ma olen vaadanud, et see, mis majadest jääb, polegi nende tugevus ja tublidus, nad kõik lagunevad ära. Mis neist jääb, on need head tunnid, mis me neis istume ja me ei taha mitte kuhugi ega mitte midagi. ( lk 94)

* Ja keda me veel elus vajame kui mitte seda, kellele oleks kerge jutustada asjadest, millest on nii raske rääkida? ( lk 96)

* Noorena on meil hea omadus tõsiseid asju kergelt võtta- et küll saab! Sest see on ainus võimalus elule vastu astuda. ( lk 97)

* Sest kui ma olen midagi õppinud, siis ehk elu natuke kergemalt võtma, mitte mööda vaatama tõsiasjadest, vaid neile otsa vaatama, ja võtma neid nii, nagu nad on. See on kogu meie tarkus- elada kogu selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime paremal juhul, on tundma seda tarkust, mis meil on. ( lk 98)

* See kõik on üks harilik maailm, sest nüüd saab kõike poest raha eest osta. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks. ( lk 111)

* Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. ( lk 117)

* Inimeselt me õpime lõppude- lõpuks seda, kuidas armastada, sest mida siis veel. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamises ja paiga armastamises on midagi nii sarnast. Ja kumbki pole niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see siis polegi kogu maailma tarkus? ( lk 118)

* Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud... Aga ma põgenesin enne, sest see armastus tundus liiga kohutav. Ta oleks nagu liiga palju nõudnud kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?... Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sul on nagunii kõik, mis vaja. Aga ikkagi on hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda- seni kui sa armastad ühte, kaovad käest kõik võimalused... Ja võimalused, need on ju suurtes linnades, need on teised inimesed, ja võimalusi tuleb ju kasutada! ( lk 118-119)

* Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata nii kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult seda ei õpetata kusagil. ( lk 119-120)

*Ja ma tunnen seda südameraskust, mis mulle on siin nii tuttav: midagi pole, midagi ei juhtu, kedagi ei tule. ( lk 121)

* Kohtadel on oma saatus, oma loomus. On kohti, mis igatsevad vaikust ja tõmbuvad endasse. Ja teisi, mis otsivad elu ja liikumist. ( lk 123)

* Nad on ühtpidi liiga korralikud, teistpidi natuke nadid. Nagu raha eest tehtud asjad tihti. ( lk 123)

* Ja üldse, ma ei oska hinnata kõike seda arengut ja arendamist. Mulle on see võõras... See on natuke ikka nagu needus, kui sul on nii palju raha, et sa pead endale ehitama maja, kus sa üldse elada ei saa. ( lk 123)

* Kõik on meie vaid loetud päevad, ainult mõne asjaga me ei tea, mitmeni veel loetakse.( lk 124)

* Me oleme lihtsalt kannatamatuks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta meid rohkem kui mugavused. ( lk 125)

* Mida rohkem on mugavusi, seda abitumad me oleme. ( lk 126)

* Kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost pole midagi kuulata ja raamatutel pole midagi öelda, sest kui me jääme ise sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud. ( lk 142)

* Noorena me olme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki poisid ega tüdrukud ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel. ( lk 142-143)

* Ma arvasin, et mineviku saab asjade kujul maha jätta. Majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa teda nende kujul ka kaasa võtta. Sa lihtsalt oled need talved ja need suved ja need inimesed, võta või jäta. ( lk 145)

* Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad ja sa vaatad neid ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid ja kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi. Kohtadega on just nii. Ja mõni koht oligi rohkem inimene kui koht, kuigi ta oli nii vähe inimeselik. Aga kas tõeline inimeselikkus, mida me võib-olla otsime ka armastuses, polegi hoopis karm ja raske, et me iga kord, kui oleme sellele peeglile liiga lähedale kummardunud, sealt eemale kohkume? Ja katsume põgeneda. ( Lk 175)

* See on majadega ikka nii. Algul tahad, et miski või keegi seal mängiks või räägiks. Sest sa võõrastad tema, selle maja vaikust. Aga siis, kui sa ükskord oled niisama juhtumisi päris tasa istuma jäänud, kuuled, et tal on oma jutt ka. ( lk 186)

* Sest ma vaatan, et iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Ja isegi kui teised ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit me otsime teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teda saada, mis me oleme. ( lk 188)