Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"

* Vaikus- seda õhkub temast rohkem kui midagi muud. Selline vaikus, nagu on omane puudele. Või pimeduses piiluvale hiirele. ( lk 100)

* Tundub, nagu oleks linn muutunud raamatukoguks täis tundmatus keeles raamatuid- majad on riiulitäied loetamatus keeles raamatuid, kõik lambid kustutatud ( lk 241-242)

*Vaikus- see on okupatsiooni vili. See ripub okstel, seda immitseb rentslitest... ( lk 241)

* Aeg on ebakindel- kaota järg üks kord ja selle heided võivad igaveseks sul peost libiseda.( lk 257)

* Sa ootad terve oma elu, aga kas sa oled valmis kui õige hetk on käes?( lk 312)

* Nende meeste jaoks oli aeg ülearune, nagu tünn, mida nad vaatasid aeglaselt tühjaks voolavat. Tegelikult on see aga särav tiigike, mida sa oma pihkudes kannad. Sa peaksid kulutama kogu oma energia selle kaitsmisele, nägema vaeva, et ükski tilk kaotsi ei läheks. ( lk 320)

* Ta on kaheksateist aastat vana. Terve elu on ta õpetajad, raadio ja juhid rääkinud talle tulevikust. Ent ometi- mis tulevikku tal nüüd veel olla saab? Mida küll teeb sõda unistajatega... ( lk 326)

* Ajapikku muutuvad puntrasse jooksnud sündmused kas veel segasemaks või settivad tasapisi oma kohtadele... ( lk 346)

* Kas on siis nii raske uskuda, et hingedki võivad rännata, parvedena taevas lauelda nagu haigrud, tiirud või kuldnokad? Et suured süstikutäied hingi võiksid ringi lennata, küll tuhmunud, aga ometi kuuldavad, kui hoolega kõrvu kikitada? Nad heljuvad korstnate kohal, sõeluvad kõnniteedel, lipsavad läbi su jaki, särgi, rinnaku ja kopsude ning jõuavad teisel pool välja, ning õhk on kui raamatukogu, mis kätkeb endas iga elatud elu, iga lausutud lauset, iga edastatud sõna selles veel vastu kaikumas. ( lk 355)

Kadri Kõusaar "Alfa"

*Sõpruse surm oli hullem kui armastuse surm. Sõprus oli kuidagi puhtam ja pretensioonitum kui seksuaalsuse halastamatusest sõltuv armastus ja seda valusam, seda mõistetamatum oli selle teenimatu katkestus. ( lk 157)

* See kõik nägi välja nagu idüll. Jah, sest idüll eeldab alati järgnevat tragöödiat... ( lk 157)

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

* Me oleme kõik lühikese, mitte üle kolme sekundilise mälu ohvrid ja samas tema timukad. Tänu sellele saame elada nii, et meie ümber toimuv meid ei vangista. Pikaajaline mälu on nagu suurtest kivimürakatest ehitatud kindlus. Piisab sümbolist- kindlusest enesest, et meelde tuleks kõik, mis temas leidub. ( lk 2)

* Õnn on mööduv lõks, mis varjab meie eest püsivad hädad ja teeb meid veelgi kättesaadavamaks õnnetuse pimedale seaduspärale. ( lk 83)

* Armukadedus tähtsustab inimest, keda me tahaksime üksnes endale pidada. Kadedus on võimetu mürk, et me tahaksime olla teine. Armukadedus on helde, me tahaksime, et teine kuuluks meile. ( lk 102)

* Vaikus rusub teid, see on hullem kui ükski vangistus. Kumbki kardab, et vaikus võib muutuda vihaks, usaldamatuseks, eraldumiseks... ( lk 113)

* Vahel unustatakse sellepärast, et mälestus on valus ja peab uskuma, et toimunut ei toimunudki. Unustatakse kõige tähtsam, sest see võib olla kõige valusam. ( lk 113)

* Naised muutuvad rohkem kui mehed, kiiremini, justkui kompenseerides oma soo varajast küpsemist, mis pole ainult füüsiline, vaid ka vaimne, intuitiivne... Naine teab rohkem ja varem elust kui mees, kes hilja ja aeglaselt lapsepõlve maha jätab. Igavene teismeline või veelgi hullem, vana laps. On vähe ebaküpseid naisi ja palju meesteks maskeerunud lapsi. ( lk 125)

* Üks ja teine esitasid väljakutse endale ja kõikidele inimolenditele. Kes mäletab täpselt vestluse järjekorda, kes teab täpselt, kas mäletatud sõna öeldi päriselt või neid ainult mõeldi, kujutleti, vaikiti? ( lk 134)

* Algset kirge ei saa kunagi korrata, kuid kahetsus elab koos meiega alati. Kahjutunne. Kurbus. Nukrus tuleb tagasi ja elab meis nagu õnnetu kummitus. Me oskame surma tummaks teha, aga me ei oska valust üle olla. ( lk 149)

Carlos Ruiz- Zafon "Vaimude labürint I"

*Mälestused, mida inimene matab vaikusesse, ei lakka iial teda jälitamast. ( lk 9)

*Kui terve mõistus inimesele kallis on, peab tal olema mõni säärane koht, kus ta saaks ja tahaks end täielikult lõdvaks lasta. See paik on nagu hingetsoon- kui kogu ülejäänud maailm mattub absurdikomöödiasse, saab inimene alati sinna põgeneda, ukse enda järel lukku keerata ja võtme minema visata. ( lk 155-156)

* Tark mees on see, kes hoiab ohtusse kaugusse vulkaanidest, revolutsioonidest ja rasedatest naistest. ( lk 203)

* Elu, nagu nii mõnigi tavatses öelda, ongi raudteejaam, kus inimene peaaegu alati astub- või siis tõugatakse vägisi- valesse vagunisse. ( lk 205)

*Kirjandus on julm armuke, kes oma austajad kerge südamega hülgab. (lk 314)

* Enamik meist, surelikest, ei saa iial teada oma tõelist saatust, see lihtsalt tallab meid jalge alla. Kui me viimaks pea tõstame ja näeme seda eemaldumas, on juba liiga hilja ning ülejäänud tee tuleb meil maha kõndida mööda seda sirget ja kitsast kraavi, mida unistajad nimetavad küpsuseks. Lootus pole midagi enamat kui usk, et see hetk pole veel kätte jõudnud, et me oleme siiski veel võimelised märkama oma tõelist saatust, kui see meile läheneb, ning sellest kinni haarama, enne kui võimalus saada iseendaks igaveseks luhtub, mõistes meid elama tühjusse, igatsema selle järele, mis oleks võinud olla ja mis ometi olemata jäi.

Vigdis Hjorth

* Sa samastad end ohvriga, aga iga ohver on potensiaalne timukas, nii et kaastundega ei maksa väga laristada. ( lk148)

* Noorelt sa ei tunne, et kuulud tervikusse, mis on inimese põhitingimus, noorelt teed sa kõikvõimalikku, sest on tunne, et see on alles peaproov, katse, mida võib veel korrigeerida enne, kui eesriie lõpuks kerkib. Ja siis ühel päeval saad aru, et eesriie on kogu aeg üleval olnud. ( lk 199)

* Valu ei tee inimest lahkeks, enamasti teeb see hoopis kurjaks. Enamasti jäävad rõhutud kängu, nende tundeelu häirub, enamasti võtavad rõhutud omaks rõhujate mõtteviisi. Peab kõvasti vaeva nägema, et muuta kannatus kannatajale endale kasulikuks. ( lk

201)

* Katsun meelde jätta, et järgmine kord kui ma mõne inimese või nähtuse peale üllatavalt ägedalt reageerin, ei pruugi põhjus olla teises inimeses, vaid minus. ( lk 218)

*Inimeste elud on nagu romaanid- kui sa oled jõudnud lugemisega küllalt kaugele, isegi kui lugu ise on küllalt igav, mõtled ikkagi, et huvitav, mis edasi saab. ( lk 219)

Lena Andersson "Omavoli"

* Normaalsust jäljendada on kõige raskem. Normaalsusel on muretus, mida pole võimalik imiteerida. ( lk 16)

* Enne kui inimene mõistab, kuhu tunded ta viivad, räägib ta kõigile oma armastusest. Siis lõpetab ta selle järsult. Asi on läinud keeruliseks. Ta saab aru, et iga sõnaga riskib ta paljastada, et on armunud. Teeselda ükskõiksust on sama raske kui mängida normaalset. See on oma olemuselt sama asi. ( lk 20)

* Kui armastad ja leiad vastuarmastust, on keha kerge. Kui on vastupidi, kaalub iga kilo kolm. Armastuse algus on kui tants õhukesel noateral. Võib juhtuda, et üks kilo pole enam edaspidi nii kerge. See kutsub esile kõhklusi agaratel, kogenutel ja ettenägelikel. (lk 45)

* Psühholoogiline loodusseadus on aina suuremate ootuste rahuldamatus. Inimene saab, mida tahab, ja on korraks õnnelik. Aga otsekohe seab ta ennast saadu järgi sisse ja hakkab seda pidama miinimumstandardiks. Ootused aina kasvavad ning on vaja enamat, et saavutada rahulolu. ( lk 50)

* Tugevus ja tublidus tekitavad imetlust, kuid mitte armastust. Nõrkus on see, mis sisendab armastust. Aga seda on vähe. Mõrad tekitavad õrnust, kuid varem või hiljem kutsub see, mis tekitab õrnust, esile agressiivsuse. Nõrkust on selle abituse tõttu sama võimatu armastada kui rautatud tugevust. ( lk 74)

* Sõnad ei ole kavatsuste ja tõdede rasked monumendid, need on lihtsalt häälikud, millega täita vaikust. ( lk 89)

* Lootus on parasiit inimkehal ja elab suurepärases sümbioosis inimese südamega. Ei piisa, kui panna sellele selga hullusärk või pista pimedasse peiduurkasse. Ka näljapajukil pidamine ei aita, parasiiti ei ole võimalik pidada vee ja leiva peal. Toitmise peab täielikult lõpetama. Niipea kui lootus leiab võimaluse hapnikku saada, teeb ta seda. Hapnik võib sisalduda valesti valitud omadussõnas, ennatlikus määrsõnas, kaastunde zestis, kehaliigutuses, naeratuses, silmahelgis... ( Lk 142)