* Eks seegi ole osa mu
perekonnapärandist, et surm ei lõpeta eales ühtki riidu. ( lk 33)
* Mõnikord purskub meist
esile miski, mis on meie sisemuses alati olemas olnud, mis haukab
koos meiega toitu, hingab koos meiega õhku ja vaatab vastu meie
pilgust. Kui see miski kord lagedale ilmub, ei pääse temast keegi
ja me sööstame justkui kurjast vaimust vaevatud üksteisele
kallale, pime vihkamine pilgus, nii et väetil lapselgi pole enam
pääsu...( lk 40)
* Mitte olemine ei tee meid
olevaks, vaid õhk. Ma olen miski, mis sai alguse väljahingamisega
ja millele tuleb lõpp, kui huulte kohal hoitud klaas jääb selgeks.
( lk 55)
* Algusest kuni lõpuni välja
on kõik seotud kopsudega: jumalik vaimustus, lapse esimene nutt,
sõnadeks muutuv õhk, naeru rütmilised puhangud, laulu ülev kõla,
surija sosin... Ka ohe pole sugugi üksnes ohe. Me hingame sisse
maailma ja hingame välja tähenduse. ( lk 55)
* Elu näotus võib elu
kaunidusest jagu saada, armastus ei muuda armastajaid haavamatuteks.
Ent ikkagi- kui kogu maailma armastus oleks hävingu veerel, oleks
nende seisukoht kõigele vaatamata: ka lüüasaanud armastus on
armastus, vihkamise võit ei tee seda millekski muuks. ( lk 97)
* Lõpuks ongi ju kõiksugu
lood need, mis meist järele jäävad ja me ise polegi enam muud kui
need lood, mida meist räägitakse. ( lk 104).
* Hirm on kas kõik või mitte
midagi. Ta kas valitseb teie elu kohutava türannina või te kukutate
ta ning tema võim kaob nagu suitsupilveke. Hirmu vastu astumisel
pole aga mingit pistmist vaprusega. Sellega saadakse hakkama palju
vahetuma vajaduse ajel ja see on vajadus edasi elada. ( lk 149)
* Fakti kohta pole ju teada
muud, kui et see lihtsalt on nii. Sest kas saab siis fakti vastu
midagi ette võtta? Mitte midagi. Saab seda pikendada, lühendada,
hukka mõista, vabandust paluda? Ei, midagi sellist oleks rumal
kasvõi üritadagi. ( lk 296)
* Raske on andestada elule
seda, millise jõuga olemise masinavärk mõjutab inimese hinge.
Kuidas andestada maailmale tema kaunidus, mis on loodud üksnes
selleks, et varjata tema inetust; tema leebus, mis on loodud vaid
selleks, et varjata tema julmust? ( lk 339)
