Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

* Vanaemade majadel on üks eriline omadus. Nende lõhn seisab alati meeles. ( lk 26)

* Kummaline, kui kiiresti võib mõne lõhna tähendus muutuda olenevalt sellest, millist teed kaudu ta läbi aju liigub. Kummaline, kui lähestikku elavad armastus ja hirm. ( lk 186)

* Surm kõige võimsam vägi ei ole see, et ta suudab inimesi surmata, vaid see, et ta suudab allesjäänutel eluisu ära võtta. ( lk 208)

* Tropp on natuke nõmedam kui jobu, võibolla mitte nii napakas kui töllmokk, aga tunduvalt nõmedam kui molu. Siiski kaugeltki mitte nii nõme kui mölakas, kes on kõige napakamat sorti tropp. Ja muidugi mitte nii nõme kui keenjus, mis tähendab mölakat, kes on ühtlasi ka töllmokk.

Ja mis on sel juhul ohmoon? See on muidugi rumal küsimus, sest ohmoon on ohmoon. Muidugi, kui see ohmoon ei ole just tohmoon. Kes on kõige ohmoonimat sorti ohmoon. ( lk 244)

* Inimene ihkab armastust, kui seda napib, siis imetlust; kui seda napib, siis kartust; kui seda napib, siis põlgust ja halvakspanu. Inimene tahab tekitada teistes mingit tunnet. Tema hing kardab meeletult tühjust ja tahab iga hinna eest kontakti leida. ( lk 315)

Elina Hirvonen "Kui aeg saab otsa"

* Vanematel on üldiselt tunnustatud õigus olla mures oma laste pärast ainult siis, kui lapsel on ohvri roll. Iga lapsevanem võtab omaks pideva hirmu selle pärast, et lapsega juhtub midagi halba. Südant pigistava võru, kui näed, et su laps seisab kooliõuel teistest eemal, ja kivi rinnus, kui kell on palju ja laps ei ole koju tulnud. ( lk 122)

* Avalikud mureväljendused on võimalikud vaid siis, kui taustal olev kurbus on piisavalt tühine ja igapäevane, mida võib rääkida kõigile, ilma et häbi su üksi jätaks. ( lk 134)

* Ma ei nuta praegu, sest see tunduks kohatu. Nutt kuulub inimestele, keda tabab üllatav ülekohus. See kuulub inimestele, kelle elu on rööpast väljas haiguse või õnnetuse tagajärjel, kellel on midagi, mida võib ära võtta. Nutt on niisuguste inimeste eesõigus, kes oletavad, et saavad paremat. ( lk 199)

Herta Müller "Hingamise kiige"

* Mõnikord küpseb plaan aeglaselt, aga kui teed mõne otsuse kiirelt, mõjub see sulle lausa elektriseerivalt, ja enne veel kui arvad end suutvat seda teha, paneb selle äkilisus sind tegutsema. ( lk 105)

* Jutustada saab ainult siis, kui saad jälle tagasi selleks, kellest jutustad. (lk 214)

* Võõras olla on kindlasti koorem, aga võimatus läheduses võõristada on ülekoormus. ( lk 216)

Siri Hustvedt "Meesteta suvi"

* On võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees oled, see on vormitu sõnade ja asjade vastalanud voorimine ja, olgem ausad, olnut ei taasta me iialgi. Suurem osa sellest haihtub. ( lk 36)

* Aeg pole mitte meist väljas-, vaid seespool. Ainult meie elame mineviku, oleviku ja tulevikuga koos, ja olevik on nagunii kogemiseks liiga põgus. Seda hoitakse pärastpoole alal ning siis on see kas koodideks muudetud või libiseb mälulünka. ( lk 36)

*Leskmehed abielluvad sageli uuesti, sest see teeb nende elu kergemaks. Lesknaised tihtipeale ei abiellu, sest see teeb nende elu raskemaks. ( lk 61)

*Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad, me ühtlasi ka toodame seda. ( lk 64-65)

* Ka vaikimises võib olla väge, vahel rohkemgi kui karjumises. Vaikus tõmbab sind mõistatuse sisse. Mis sul seal teoksil on? Miks sa mulle ei räägi? Oled sa rõõmus või kurb või kuri? Me peame sinuga väga ettevaatlikud olema. Sinu tujud on meie maailm ja me tahame, et alati paistaks päike. ( lk 67)

* Elu on nii protsentide kui ka veendumuste küsimus. Noored kogevad tulevikku lõputuna ning mõtlevad täiskasvanutest tavaliselt kui mingi teise liigi esindajatest. Juurdepääs elu lühidusele on ainult eakatel. ( lk 89-90)

* On aegu, mil kõigi elusolendite haprus on nii ilmne, et hakkad iga hetk ootama mingit, sokki, langust või murdumist. ( lk 90)

* Taju on koormatud nähtavate erinevustega, valguse ja varjuga, esemete kaalu ja liikuvate kehadega, aga alati on olemas ka nähtamatud erinevused ja sarnasused, mõtted, mis tõmbavad piire, eraldavad, isoleerivalt määratlevad. Olen natuke teistmoodi. Mitte üks kamba seast. Väljaspool. Alati väljaspool. ( lk 105)

Amos Oz "Ära ütle, et öö"

*Minevik ja tulevik paistsid talle sellistel öödel kahe levinud haigusena, hiiliva, laastava katkuna, mis tabab enamikku inimkonnast ning põhjustab aegamööda oma ohvritele kõiksugu veidraid vaimuhaigusi. ( lk 136)

* Meie tõeline häda on see, et me tegelikult ei põle ühegi asja eest. See on tõeline õnnetus, sest see, kelles enam midagi ei põle, jahtub, ja hakkab surema. ( lk 258)

* Võibolla lebasid nad nüüd mureneva seina ääres pimeduses. Suikudes, ühe pea teise põlvedel, vaiksed, tasases unenäorahus heljudes, eemal iseendast, eemal murest ja valust, kuulates heitlikku lõunatuult, mis tõuseb ja raugeb ja sahistab taas viltuste mändide latvades maja õuel ning kulgeb sealt edasi. Puhub läbi kogu linna ning sõrmitseb allalastud ribakardinaid väljastpoolt. Kui tahta, võib kuulda räsitud põõsaste vilistamist. Kui nutta tahta, siis ei kuule seda keegi. Kahe ja poole nädala pärast lõpeb koolivaheaeg. Kellel on natuke heatahtlikkust, leiab heatahtlikkust igal pool. ( lk 262)