Joel Haahtela "Liblikakoguja"

• Kuulsin kella tiksumist oma randmel ja unne vajudes mõtlesin inimese tungivale vajadusele teha aeg nähtavaks, moondada see kõige imelisemateks vormideks, merel liuglevateks dzonkideks, saalideks ja püramiidideks. ( lk 21)
• Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid ajapikku meisse settima: inimesed, keda olime näinud ainult korra ja pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda soovisime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada ja inimesed, kes olid unustanud meid. ( lk 46)
• Kui sotsialismimaadel oli raskusi tulla toime asjadega, mis jäid mõõteskaalast välja, siis võitsid nad alati, nii mulle vähemalt tundus, pikkustes, kõrgustes, kiirustes, kilogrammides ning maakera hävitamiseks vaja minevate aatomipommide kogustes. ( lk 61)
• Ja mis oli õigupoolest tegelikkus? Kas tegelikkus oli sel hetkel, kui miski juhtus või aastaid hiljem, kui keegi olnut meenutab, millest tallegi oli räägitud ammu, ühel tuulisel ööl? Kas tegelikkus oli sündinud teo toimumise hetkel või hiljem, kui asjad olid hakanud tema peas ja unes kuju ning seletust nõudma? Kas tegelikkus oli alles nüüd, kui ma neid sõnu kirjutan või oli tegelikkus mingisugune ühisavaldus kõige kuuldu ja nähtu kohta, alati muutuv, igavesti voolav, iga päev uut kuju võttev... ( lk 88)

• Maa kiikus tasakesi meie all, kogu aed kiikus, kogu maailm õõtsus, ja tuul puhus läbi kivimüüride, kivid vihisesid õhus, tuul limpsis puuoksi, liikus piki jõesänge, orge, tasandikke, puhus keldriakendest sisse, keerutas ümber voodijalgade ja sõrmede vahelt läbi, sama tuul igal pool, maailmatuul, hingeõhk, mis surus inimesed kõverasse, samm muutus raskeks, käed tõmbusid kohma, potid kolisesid riiulil, taldrikud kilisesid, sillatalad kägisesid, sõnad kahmasid tuulest kinni ja ei jõudnud pärale, eksisid ära, kandusid valesse kohta ja aega. ( lk 105)
• See on veider, ütlesin talle veel, kui tahad leida lihtsat vastust, muutub kõik keerulisemaks, ühest küsimusest saab kaks, kaks küsimust jagunevad neljaks ja varsti ei mäletagi enam, kust kõik oli alguse saanud. ( lk 106)
• Ma ei rääkinud oma elust kuigi palju. Ma ei teadnud, kust ma oleksin pidanud alustama, kas väga kaugelt või väga lähedalt. Mõnikord oli raske eristada seda, mis oli tähtis. ( lk 114)
• Ma pelgasin vaikust meie vahel ja seda, mida peaksin ütlema. Ja kas on nii, et iga sõna nihutab vaikust aina edasi, lükkab edasi möödapääsmatut, hetke, mil miski enam ei kaitse, ja seepärast peame rääkima lõputult, lausuma tühje sõnu, täitma aega, leidma uusi kohti, magama, lugema, kirjutama, varuma igalt poolt sõnu, mäletama, peitma tühjust...( lk 142-143)
• Kui raske oli mul öelda, et tahan tagasi siia maailma, tulla joostes, naeruväärsena, aastate tagant, küünitada end tema pikkade käsivarte järele, ta lähemale tõmmata, paluda tal lähemale tulla, jätta unistused seljataha, unustada, karjuda vaikuse asemel, lasta häälel katkeda, kutsuda teda, kui ta on veel seal, minna katkendlike lausetega, uhkete, tormakate sammudega, kui elu oli ka midagi muud kui pikk hüvastijätt või õhku peatuma jäänud käe vari, kiiremini, jooksuraevus, puudutada, esimest korda, võtta tema nägu oma käte vahele, sest mina olin siin koos temaga, nüüd, ja midagi muud ei olnud. ( lk 165)

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

* Kui oled kellegi kaotanud, hakkad puudust tundma imelikest asjadest. Sellest, kuidas ta magades külge keerab. Tema soovil tubade ülevärvimisest. (lk 60)

* Inimesed on oma olemuselt ajaoptimistid. Me arvame alati, et meil on veel aega teiste inimestega midagi teha. Aega neile midagi öelda. Ja siis juhtub midagi ja pärast jääb meil üle ainult mõelda selliseid sõnu nagu „oleks.” (lk 268)

*Kui sa kedagi armastad, siis on see nagu majja sisse kolimine. Algul võlub sind maja uudsus, sa oled igal hommikul üllatunud, et see kuulub sulle, justkui kardaksid, et äkki tuleb sisse keegi ja ütleb, et on juhtunud suur eksitus ja pole üldsegi ette nähtud, et sina nii toredas majas elaksid. Aga aastate jooksul fassaad kulub, puit praguneb ja sa hakkad seda maja armastama hoopis ebatäiuslikkuse pärast. Sa õpid tundma kõiki selle nurki ja soppe. Kuidas vältida võtme kinnikiilumist, kui väljas on külm. Millised põrandalauad nõtkuvad, kui neile peale astutakse ja mismoodi tuleb kapiuksi avada, et need ei kääksuks. Just need väikesed saladused teevadki sellest sinu kodu. (lk 289-290)

* Surm on imelik asi. Inimesed elavad oma elu nagu poleks surma olemaski, ent ometi on surm enamasti kõige mõjuvam põhjus elada. Mõned teadvustavad surma juba varakult nii selgelt, et elavad jõulisemalt, visamalt, raevukamalt. Mõned vajavad surma pidevat lähedalolekut, et üldse aru saada, mis on surma vastand... Me kardame surma, ent siiski kardab enamik meist kõige rohkem seda, et surm tabab kedagi teist. Suurim surmaga seotud hirm on see, et surm läheb meist mööda ja jätab meid üksinda ellu. (lk 308)

* Aeg on imelik asi. Enamik meist elab ainult selle nimel, mis ees ootab. Mõne päeva, nädala, aasta pärast. Üks piinarikkamaid hetki iga inimese elus on tõdemus, et oled jõudnud ikka, kus tagasi vaadates on näha rohkemat, kui ette vaadates. Ja kui aeg ei oota sind enam ees, tuleb leida midagi muud, mille nimel elada. Võib-olla mälestused. Pärastlõunad päikese käes. Äsja õide puhkenud lillepeenarde lõhn. Pühapäevad kohvikus. Inimene leiab võimaluse elada kellegi teise tuleviku nimel... (lk 309)

Jose Eduardo Agualusa "Minevike müüja"

* Nimi võib olla needuseks. Mõned nimed veavad oma kandjat kaasa nagu mudased jõevood pärast vihmavalinguid ja kui tahes palju kandja ka vastu ei punniks, suruvad talle ikka peale oma saatuse. Teised, vastuoksa, on nagu maskid- peidavad ja tüssavad. Enamik, iseenesest mõista, ei oma mingit väge. (lk 34)

* Lissabonis kõhutab valgus hiliskevadeti joobnult majaridade kohal, see on valge ja niiske, väheke soolanegi. (lk 40)

* Võiks ju väita, et me kõik oleme pidevas muutumises. Jah, ka mina pole täna see, kes ma olin eile. Ainus asi, mis minu juures ei muutu, on minevik. See on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao mitte kunagi kuhugi. (lk 43)

* Vanaks saades ei jää meile mitte midagi peale veendumuse, et õige pea saame veelgi vanemaks. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kildudeks kukkumist terve. (lk 43)

* Iga pildi peal oli midagi tumedat. See oli lõpp, või peaaegu lõpp, ainult et polnud teada, mille. (lk 45)

* Hakkas vihma sadama. Nagu sajaks ööd. See oli, otsekui kukuks taevast alla suuri tükke sellest tumedast, unisest ookeanist, millel purjetavad tähed. (lk 47)

* Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll. (lk 49)

* Jumal andis meile unenäod selleks, et saaksime teisele poole pilku heita. Et saaksime juttu ajada esivanematega ja jumalaga. Jah, ma usun üpris veidraid asju. Kallis, kui sa teaksid, mis asju ma kõik usun, vaataksid sa mind nagu oleksin ma üksipäini terve veidrike väljanäitus. (lk 51)

*Ta naeratas malbelt. Just nagu maitseks ta esimest korda naudingut, mida valmistab julmus. (lk 54)

*Vaikus nende vahel oli tiine sosinaist, varjudest, ammustest aegadest, tumedatest ja salajastest, mis olid juhtunud kaua aega tagasi... Aga võib-olla ka mitte. Võimalik, et nad olid vait sellepärast, et neil polnud millestki rääkida, ja mina kujutasin ülejäänut lihtsalt ette. (lk 55)

*Tegelikkus on vigane ja valus ja seetõttu eristame teda unenägudest. Kui miski näib meile väga ilus, mõtleme me, et see saab olla ainult unenägu, ja nii me näpistame end, et kindlaks teha, ega me parajasti ei maga- kui on valus, siis järelikult ei maga. Tegelikkus teeb meile haiget, isegi siis, kui mõnikord näib see unenäona. Raamatutes on kõik olemas- sageli palju eredamates värvides-, ja ilma selle valuta, mis kõige olevaga kaasas käib. Elu ja raamatute vahel valides vali alati raamatud. (lk 65)

* Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad. (lk 65)

* Tõtt-öelda igatsen ma taga neid aegu, mil inimesed veel kirju vahetasid, ehtsaid kirju, heal paberil, millele sai lisada tilgakese lõhnavett või panna selle vahele kuivanud lilli, värvilisi sulgi. Meenutan nostalgiaga aega, mil postiljon tõi meile kirjad koju kätte. Ning seda rõõmu- ja ka ärevust- millega me need vastu võtsime, avasime, lugesime ning hoolt, millega me vastust kirjutades sõnu valisime, mõõtes nende kaalu, hinnates neist kiirgavat sära ja valgust, nuusutades nende lõhna, sest teadsime, et hiljem neid kaalutakse, uuritakse, nuusutatakse, maitstakse ja need, mis suudavad ajaproovile vastu panna, loetakse paljude aastate pärast veel korduvalt üle. (lk 69)

* Särgiväel paistis ta veel paksem ja lühem, just nagu oleks Jumal talle hajameelsusest pähe istunud. (lk 74)

* Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi, sealhulgas väljamõelduid. (lk 86)