Anna Jansson "Võõras lind"

Ta tundis soojust ja ustavust, looma vaikset osavõtlikku lohutust, mida inimesed nii kehvasti pakkuda oskavad. Sõnad tekitavad vahesid, jätavad kõrvale, piiravad ja varastavad tunnetelt tähelepanu. Leevendus on üksnes sõnatuses ja teise keha soojuses. Koerad ei pane midagi küsimärgi alla, ei hinda, vaid lihtsalt on. ( lk 157)

Carlos Ruiz-Zafon "Taeva vang"

• 
  „Täna meie õnn pöördub!“ kuulutasin, tiivustajaks hommiku esimese kohvi puhtakujuline optimism vedelas olekus. ( lk 9)
• Saapad ei tee saksaks, aga kuritegu või selle eeldamine teevad detektiiviks küll, eriti veel optimisti. (lk 21)
• On teaduslikult kinnitatud tõsiasi, et väike laps suudab eksimatult ära tabada selle koidueelse hetke, kui tema vanematel on õnnestunud sõba silmale saada, ja tõstab siis kisa, et vanemad ei saaks puhata rohkem kui pool tundi ühtejärge. ( lk 49)
• Aga minu jaoks on ta nii kena kui ka hea. Ja väga mehine. Lõpuks loeb just see, et ta on hea ja päris. Et temast võib külmal talveõhtul kinni hoida ja ta oskab sul külma naha vahelt eemale peletada. ( lk 303)
• Kui nägin, kuidas mu sõber suudleb armastatud naist, käis mul peast läbi mõte, et see hetk, see ajalt ja Jumalalt röövitud silmapilk, on väärt kõiki kannatusepäevi, mis meid sinnani on toonud, ning arvutuid teisi, mis meid kindlasti veel ootavad, ja et kõik sünnis, puhas ja rikkumatu siin ilmas, kõik, mille pärast tasub edasi hingata, on nendes huultes, nendes kätes ja pilgus, millega vaatab teineteist see õnnelik paar, kes- seda ma teadsin – jääb elu lõpuni kokku. ( lk 339)

Tarjei Vesaas "Seeme"

„Kui midagi on pahasti, siis peab ikka koju minema, koduseinad pakuvad tuge.“

„Ei, siis tuleb hoopis minema joosta. Just nii tehakse, nagu sa ei teaks.“

„Jah, aga sellest pole mingit kasu... Usu mind, kui midagi on pahasti, pole teadmatusse põgenemisest üldse abi. Siis tuleb koju minna.“

„Kas selleks, et kodus teistel ka halb oleks? Et nad seda iga päev näeksid...“

„Jah, kodused peavad sellest osa saama. Ma ütlen sulle veelkord: just kodumaja peab sind ümbritsema ja kaitsma. Patus ja leinas ja häbis ja kõiges – kodu peab sind ümbritsema ja kaitsma ja sellest osa saama. Kodu sellest vähemaks ei jää.“ ( lk 93-94)

Per Petterson "Kui me hobusevargil käisime"

• 
  Inimestele meeldib, kui neile asju jutustada, parajate koguste kaupa, tagasihoidliku usaldusliku tooniga, ja nad arvavad, et tunnevad sind, aga ei tunne, teavad ainult asju sinu kohta, sest nad saavad teada fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust asjade kohta. Selle kohta, kuidas sündmused sinu elus ja sinu tehtud otsused on muutnud sind selliseks, nagu sa oled. Nemad täidavad faktid oma tunnete ja arvamuste ja oletustega ning loovad uue elu, millel on sinuga väga vähe pistmist ja tänu sellele oled väljaspool ohtu. Mitte keegi ei pääse sulle ligi, kui sa ise seda ei taha. ( lk 71-72)
• Ma mõtlen endamisi, kas selliseks muutubki inimene, kui ta on kaua üksi elanud, et hakkab keset mõttejada lihtsalt valju häälega rääkima, rääkimise ja vaikimise vahe haihtub tasapisi ja see lakkamatu sisemine vestlus, mida me iseendaga peame, läheb märkamatult üle vestluseks, mida me peame nende väheste inimestega, kellega endiselt läbi käime ning kui inimene liiga kaua üksi elab, muutub piir nende kahe vahel täiesti ähmaseks ja ta ei pane enam üldse tähele, millal selle piiri ületab. ( lk 161-162)
• Oli tunne, nagu oleks langenud eesriie ja varjanud kõik, mis ma kunagi millegi kohta teadsin. Oli tunne, nagu algaks minu elu otsast peale. Värvid olid teistsugused, tunded, mida asjad minus tekitasid, olid teistsugused. Muutunud ei olnud mitte ainult vahekorrad sooja ja külma, valguse ja pimeduse, lilla ja halli värvi vahel, vaid muutunud oli viis, kuidas ma kartsin ja kuidas ma rõõmustasin. ( lk 229)

David Foenkinos "Delikaatsus"

* Leinas peitub vastuoluline vankumatu jõud, mis õhutab muutustele, kuid toetab samas morbiidset tungi jääda truuks minevikule. (lk 52)

* Vahest selles valu seisnebki- pidev kontakti puudumine käesoleva hetkega? (lk 54)

* Väsimus on tihti uljuse käivitaja, ent pole sugugi lihtne pilkudest vestlusele, silmsidemelt sõnadele üle minna. (lk 55)

* Meie kehakeel ei ole ratsionaalne. See on nagu armuvalu, mille puhul keegi ei tea, millal see üle läheb. Valusamatel hetkedel tundub, et haav jääb alati lahtiseks. Ja siis ühel hommikul avastame üllatusega, et ei tunnegi enam tohutut raskust. (lk 69)

* Pärast viimast vestlust oli mees lahkunud aeglasel sammul, hääletult. Sama diskreetselt kui semikoolon kahesaja-leheküljelises romaanis. (lk 70)

* On imelisi inimesi, keda me kohtame ebasobival hetkel. Ja on inimesi, kes on imelised, sest me kohtasime neid õigel hetkel. (lk 71)

* Ta teadis, et ei suuda magama jääda- kuidas sukelduda unenägudesse, kui oled just unelmast väljunud?

Tal õnnestus pisut magada, kui teda äratas ahastus. Kui kohting läheb hästi, ollakse rõõmust ogar. Järk-järgult aga sunnib terve mõistus muretsema edasise pärast. (lk 90)

*Tuleb elada aastaid tühjuses, et mõista, kui hirmutav võib olla võimaluse avanemine. (lk 101)

* Räägitakse, et surmahetkel näeb inimene oma elu kaunemaid viive. Seega tundub usutav, et me näeme mineviku õnnetusi ja ebaõnnestumisi just siis, kui õnn on otse meie ees ja naeratab peaaegu murettekitavalt. (lk 105)

* Ta teadis, et kannatuse, unustuse ja veelgi kaugemal paikneva lootuse saare vahet sõidavad laevad. (lk 113)

* Õhtud võivad olla erilised ja ööd unustamatud, aga ometi lõpevad need täiesti tavalise hommikuga. (lk 116)

* „Mis... mis sa teed?”

„Vaatan su pead.”

„Miks?”

„Ma vaatan su pea taha. Mul on tunne, et su pea taga on üks mõte.” (lk 119)

* Läks nagu alati- tundeid puudutavate vestluste puhul jääme alati viis minutit hiljaks. (lk 121)

* Vahel tekib hiljaks jäädes tunne, et pole enam mõtet joosta. Kolmekümnel ja kolmekümne viiel minutil pole enam erilist vahet. Parem lasta teisel pisut kauem oodata ja vältida higisena kohalejõudmist. (lk 133)

* Äng oli tema nõrkus, seesama nõrkus, mis ta ühtlasi veetlevaks muutis. Kui kõik nõrkused ritta seada, viivad need lõpuks tugevuseni. (lk 151)

* Ta läks ja kallistas teda nagu tahaks teise kannatusel ümbert kinni võtta. (lk 159)

* Selles oli midagi muinasjutulist, neis täiuslikkuselt näpatud hetkedes. Minutid, mis uuristatakse mällu juba kogemise hetkel. Sekundid, millest tulevikus kasvab nostalgia. (lk 172)

Joel Haahtela "Elena"

• On kohti, millel on meie mälestustes eriline positsioon. Need kasvavad suurteks hooneteks, hämaruses ujuvateks paleedeks. Seal tubades on kõige salajasemad soovid ja nägemata uned, lapsepõlve kõige säravamad õued. ( lk 47)
• Inimestest jäävad jäljed igale poole, kus nad on kõndinud ja ka kõigist tegudest, mis nad on teinud. Kõik kaob, aga mitte miski ei unune. ( lk 87)
• Armastus on kõik seetõttu, et kõike, mida me nimetame heaks, on armastus ja kõik, mida me nimetame pahaks, on kadunud armastus. Kõik teod on pärit armastusest või selle hävinenud mälestusmärkidest. Ei ole olemas sellist tegu, mis ei vastaks küsimusele - kes on mind armastanud? Kui ei ole armastust, on ainult üksindus ja surm. ( lk 113)
• On august ja linn hoiab hinge kinni, valmistub kohtuma möödapääsmatuga, kära ja kiirustamisega, sügise lõputute vihmadega. ( lk 119)
• Tema silmad on pisaraist tulvil ja naeratus meenutab säravat sügist, kus saab veel meres ujuda ja liivas on suve soojust ja kui rannas on veel ainult mõni inimene, aga nemadki paistavad eksinud olevat nagu tihti need, kes ei tea, kas nad peaksid minema või jääma, ja kes satuvad siis kummalisse olukorda, kus isegi hingata tundub raske. ( lk 139)
• On võimatu kaitsta end möödaläinu eest, kui ees on kõik pettumused ja soovid, täideminekud ja rõõmud ja see igavene igatsus, et midagi on puudu või kaob, ja seda isegi kõige õnnelikumatel hetkedel või ehk just nimelt siis, kui arvame end olevat kõige eest kaitstud ega taha, et midagi muutuks. Need lühikesed hetked, mis tõstavad elu sellest enesest kõrgemale ja panevad meid tundma ennast elavana ja samal ajal seletamatul kombel trööstituna. ( lk 141)
• Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma: autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mis kostab üle tee ehitusplatsilt ... Ent aeg- ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, midagi, mis puudutab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab. Ta ei tea minust mitte midagi ja ometi on ta päästnud minu elu ja meie vahele on sündinud midagi, mida mõni nimetab saatuseks ja mõni juhuseks ja mõni nende mõlema kombinatsiooniks. Midagi, mis korraks tiheneb ja eemaldub nii, nagu sammud neil pimedail tänavail. Ja nagu öeldud, kõik maailmas kaob, aga miski ei unune. ( lk 143-144)
• Kui lund sajab, siis sajab vaikust. ( lk 148)

Herbjorg Wassmo "Need silmapilgud"

* Ta mõtleb, missugune sõgevaim selle küll välja mõtles, et lapsi kellahelina saatel tundi ja vahetundi täristada? Kas arvatakse, et inimesed on robotid, kes reageerivad valjule hoiatussignaalile positiivselt ja õpihimuliselt? (lk 74)

* Just siis, kui inimene on silmitsi vältimatuga, igatseb ta pelgupaika. (lk 76)

* Üksindus ei ole ohtlik, kui sa vaid üksinda oled. (lk 96)

* Mees, kes demonstreerib jõudu ja võimu enne, kui on näidanud, et tal on aju, on vaid loom tarandikus. (lk 206)

* Iha on keerukas tunne. See istub ajus peidus ja ootab järgmist silmapilku. (lk 210)

* Edasiliikumise juures on tore see, et inimene pole veel teinud midagi, mida kahetseda. Halb on see, et see täidab pea. (lk 211)

* Rõõm on kodutu hulgus. ( lk 243)

* Kõige hullemad asjad võivad juhtuda vaikuses. (lk 249)

* Religioon on lohutuseks inimestele, kellel ei ole julgust oma valikute eest vastutada. (lk 275)

* Kirjutamisel ja elul on vahe. Kui ta kirjutab, tahab ta uurida seda, mida ta elu juures ei mõista. Elus aga laseb ta end segadusse ajada. (lk 278)

* Armastus on ju igatsus ühtsuse järele, mida on võimatu saavutada. Igatsus ühe kindla inimese järele. ( lk 278)

* Äkitselt taipab ta, et ei ole harjunud tundeid sõnades väljendama. Kui sellest ei saa kirjandus. Ja siis ei ole sel temaga mitte mingisugust pistmist. Elus ei ole ta sugugi kartmatu. Tal on liialt hirm, et ta ära tõugatakse. (lk 278)

Merethe Lindström "Vaikuse päevad"

* Mehe selja taga paistis aed, nii vara hommikul on õhk liikumatu, lehtedel eelmise õhtu vihmast veel kerge niiskus, äsja uneuimast ärganud roheline muru, õrn värelus, kui varjust saab päikesevalguse ere puudutus. (lk 6)

* Ma pean sellest kellelegi rääkima, miks on nii raske elada koos kellegagi, kes on ühtäkki tummaks jäänud. Sul pole mitte ainult tunne, et teda pole enam olemas. Sul on tunne, et sind ennast ei ole samuti enam olemas. (lk 15)

* Kas me oleme siis üksteisele nagu funktsioon, mida saab täita ka keegi teine? See mõte ei meeldi mulle. (lk 18)

* Inimene armastab oma last niivõrd, kuivõrd ta teda hellitab ja tema eest hoolitseb, valvab, hoiab süles, teeb linnas jalutuskäike, peab sünnipäevi ja jõule. (lk 48)

* Ma tean küll, kuidas aju ignoreerib muljeid, mis on pidevalt olemas. Oleks ka võimatu kõike korraga sisse lasta, keskenduda pidevalt kõigi lõhnade tundmisele, kõikide helide kuulmisele, kõikide mõtete mõtlemisele. Kui aju mõnda asja ei ignoreeriks, ei kannataks me seda välja. Korraga saame keskenduda vaid väiksele osale muljetest. Kas südametunnistusega on samamoodi? (lk 55)

* Mida tähendab olla arg sõltub sellest, millega sa silmitsi seisad. Kui see on miski, mida sa tegelikult ei karda, ei ole sa sugugi kangelane. Aga alati on olemas midagi, mida sa tõepoolest kardad. Enamiku jaoks on arguse mõõdupuu see, kui ühele kaalukausile asetada kõik, mida nad kardavad kaotada, teisele aga mõte iseenda kaotamisest. (lk 68)

* Võib-olla on nii, et see, mida sa vaid aimad, hirmutab rohkem, kui see, mida sulle räägitakse. See ebamäärane, nimetu kummitus. (lk 83)

* Kui valitseb vaikus, oleme koos üksinda.(lk 131)

Blandine Le Callet "Lila K. ballaad"

* Inimene valib alati kõige vähem meeleheitliku lahenduse. ( lk 38)

* Selles asi seisneski- illusiooni loomises. Milline ma tegelikult olin, ei huvitanud kedagi, kui väliselt on kõik nii nagu peab. ( lk 87)

* Asja juhuse hooleks jätmine võib olla üks ratsionaalsemaid viise keerulise valiku tegemisel. ( lk 99)

* Harjumus tekitab sidemeid, mida päris mängeldes lahti ei haruta. ( lk 110)

* Elus on hetki, millest tuleb lennult kinni haarata midagi pärimata. Kasutage ära kõik võimalused, mida elu teile pakub, ärge laske ühtki neist käest ka siis, kui te pole osanud varem seda oodata. ( lk 137)

* Mulle meeldis pimedus: ilmaruum hajus, esemed haihtusid ja silmadele langes mahe valgus, mis tõi neile leevendust, puhastas päevaga kaasnenud valgusreostusest. ( lk 139)

* Me seame ise endale terve elu tõkkeid ega luba endal neid ületada, tõkke taga aga on koletised, kelle inimene on ise endale loonud. Kui leiame endas julguse neile vastu astuda, selgub, et nad on palju nõrgemad, kui olime endale ette kujutanud. ( lk 165-166)

* Inimene saab alati selle, mida ta otsib, kui ta piisavalt aega kulutab. ( lk 173)

Anne Birkefeldt Ragde "Andestada saab alati"

* Inimene pärandab edasi kõige imelikumad asjad- selle viisi, kuidas ta käega läbi juuste tõmbab, kõnnib, haigutab, niisugused pisiasjad. (lk 181)

* Mu usk on nüüd rahulikum, mitte enam pealetükkiv ... just nagu astuksid mööda treppi, kiirustaksid üles või alla, jalad käivad justkui iseenesest, aga järsku tunned imekerget kõikumist ja haarad käsipuust kinni, et mitte tasakaalu kaotada. Ja see käsipuu ongi minu usk. (lk 182)

* Ära nuta mu pärast mu haua ääres. Seal mind ei ole, ei maga ma mulla all. Ma olen need tuhanded tiirlevad tuuled, olen päikesepaiste, mis kuldab metsa ja maad. Ma olen värskelt sadanud lume pehme pai, olen jahe värskendav sügisvihm. (lk 183)

* Isegi truudusetus on parem kui see, et sind võetakse iseendastmõistetavana. ( lk 209)

Carlos Ruiz- Zafon "Uduprints"

* Tugeva tuulega oli Maxil tunne, et aeg peatub. See oli justkui vaherahu, mille ajal võis mistahes tegevuse lõpetada ja lihtsalt seista ning silmitseda tundide kaupa taevast langevate lõputute vihmapisarate vaatemängu akna taga. ( lk 40)

Carlos Ruiz- Zafon "Marina"

* Elu annab igaühele meist vaid üksikud eheda õnne hetked. Vahel kõigest mõne päeva või nädala, vahel aastaid. Kõik sõltub sellest, kuidas kellelgi õnne on. Mälestus nendest hetkedest jääb meid saatma igaveseks ning sellest saab mälestustemaa, kuhu me kogu ülejäänud elu naasta püüame. ( lk 155)

Emmi Itäranta "Vesi mäletab"

* Vaikus ei ole lihtsalt eimiski ja seda pole vaja taltsaste asjade vaigistamiseks. Sageli peidab ta endas jõudu, millel on võim kõike purustada.( lk 14)

* Mälestustel on oma kuju ja see pole alati sama, mis elul. ( lk 77)

* Usun, et on võimalik muuta asjade pindmist kihti nende sisu puudutamata, täpselt, nagu on võimalik jätta puutumata pind ja õõnestada välja sisu. ( lk 84)

*Ma olen muutuste hoidja. Ma ei kammitse seda, mis kasvab. Ei hoia kinni sellest, mis peab murenema. ( lk 85)

*Mälu on libe ja lumine ning seda ei saa usaldada. ( lk 90)

* Isegi liivatera ei liigu kohalt, muutmata kõiksuse kangast: kui muudad ühte asja, muudad kõike. ( Wu Wulong " Tee rada"), ( lk 93)

*Me oleme vee lapsed ja surm on vee liitlane. Neid ei saa meist lahutada, sest me oleme tehtud vee muutlikkusest ja surma lähedusest. Nad käivad alati koos, maailmas ja meis, ja saabub aeg, mil meie veres olev vesi saab otsa. ( lk 95)

* Nad olid mulle võõrad, meil polnud ühiseid sõnu ega mälestusi. Olin nende keskel üksi. ( lk 97)

* Kui tabamatu on surm, kui võimatu on seda haarata ja näha ja mõista. Isa ei olnud siin, polnud kirstus ega urnis. neis oli ainult mateeria, millega tema hing oli seotud olnud ja tema ei kuulunud sellele praegusele rohkem kui valgus kuulub närtsinud taimele, mille ta on kasvatanud. ( lk 97)

* Itk mähkis oma aeglast härmalõnga mu ümber, keris end lugematuteks niitideks, mis hõljusid hõõguvate radadena kaugele minema, läbi mälestuste ja kaduva ja ununeva... /.../ Laul tõusis ja langes. See kasvatas oksi ja lehti ja juuri mu nahale ja naha alla ja mu oma jäsemed haihtusid, sest see, mida ma endas kandsin, ei mahtunud neisse: olin mets, mis kasvas ja kadus, olin taevas ja meri ja kõige elava hingamine ja elutute uni. ( lk 98)

* Vaikus polnud mitte ainult nende tühjade tubade vaikus, kust ema ja isa olid lahkunud, nende sisemusest ei puudunud mitte ainult nende hingetõmbed ja sõnad ja sammud. See oli ühtlasi kõige selle vaikus, mis nad olid jätnud rääkimata ja välja ütlemata, kõige selle, mida ma pidin nüüd õppima ja mõistma ilma nendeta. ( lk 114)

*Saladused ummistavad meid, nagu vesi uuristab kivi. Pealtnäha on kõik paigal, aga asjad, millest me ei saa kellelegi rääkida, hõõruvad ja kulutavad ning elu koguneb aeglaselt nende ümber, otsib nende järgi uue kuju. ( lk 134)

*Murtud lubadust on raske kanda. Surnutele on raske meeltmööda olla ja mõnikord on veel raskem seda mitte olla. ( lk 143)

* Kui vaikne ruum saladuse ümber on kord purunenud, pole seda enam võimalik parandada. Praod pikenevad ja laienevad, sirutuvad kaugele ja hargnevad nagu maa-alune seeneniidistik, kuni lõpuks on võimatu öelda, kust see algas ja kas see kusagil ka lõpeb. ( lk 151)

* Vahepeal jäid kõik nähtud asjad meisse alles, tegid endale pesa meie naha alla, rinnakorvi kõmavasse punatumedusse, tühjusesse, kus nende teravad killud kriipisid pehmet niisket südant. ( lk 170)

* Vesi on kõikidest elementidest kõige muutlikum. See ei karda põleda tules ega haihtuda taevasse. See ei karda puruneda vihmana teravatel kaljudel ega uppuda mulla pimedasse vaipa. See on teispool kõiki algusi ja lõppe. (lk 181)

* Kui elu on aheldatud kitsastesse piiridesse, on väärtuslik iga väiksemgi vabadusekübe. ( lk 186)

* Olin näinud tema silmade taga pimedust, mis mind hirmutas: pimedust, mis ei sünni ainult asjadest, mida oled sunnitud pealt vaatama, kuigi tahaks pilgu ära pöörata, vaid midagi tihkemat. Pimedust, mis sünnib, kui teed ise asju, millelt teised tahavad pilku ära pöörata. ( lk 188)

* Alles siis, kui elu ja surma piir on habras ja lähedal, saab inimene aru, kui väga ta tahab sellest kinni hoida. ( lk 190)

* Usun, et iga päev tuleb teha raskeid otsuseid, hoolimata sellest, et mingitki tasu ei ole... sest kui pole midagi peale praeguse, on see ainus võimalus jätta oma elust jälg, mis midagi tähendaks. ( lk 200)

Nora Ikstena "Elu pühitsus"

* Sõja ajal pole vaja mõelda tulevikust, sest pole mõtet meenutada minevikku, aga olevikku lihtsalt ei ole. On ainult elu, lühem kui eales. ( lk 50)

* Nii julgena, nagu inimene iganes saab olla, olen tundnud end mere kaldal alati nii kartlikuna nagu vaid saab. ( lk 44)

* Ta armastas mind. Ihust ja hingest, ilma teeskluseta, ja mina teda niisamuti, sest inimesed ei oska teeselda, kui armastavad esimest korda. ( lk 47)

* Meri, mis elab teokarbis, on hing, mis ei sure. Elav ja nähtamatu, viib too teise maailma, kus pole valu ega surma. ( lk 47)

* Nood, kes elavad omatahtsi, peavad hoidma oma vabadust rohkem, kui midagi muud.

* Sõnadel oli tohutu jõud. Nad hoidsid vangis ja andsid ennenägematu vabaduse. Nad panid kannatama nagu piinariistad ja olid oodatud karastava sõõmuna. Nende pärast võis tules põleda ja võita terveks eluks heatahtlikkust. Nende abil võis needa ja palvetada. Või külmalt valetada ja täit tõtt kõnelda. ( lk 86)

* Ta arvas, et armastus on käsitöö. Et peab ääretu peene kanga ees kannatlikult istuma ja värve vahetama. Hoolega tikkima, et kujuneks ühetasane muster, mis säilib sadu aastaid ja mis tekitaks järgmistes põlvedes üha edasi uskmatust, et niisugust tööd on võimalik käsitsi teha. ( lk 95)

* Ta uskus, et täiskuuöödel muutusid üksildased inimesed libahuntideks. Ta ütles, et kui inimesed üksteisele kallale tulevad, ei ole nad üldse inimesed, vaid libahundid. Keegi on nad justkui uinutanud, erutatud tunnetele ning hingedele eksiarvamusi sisendanud ja nad usuvad tõemeeli, et on moondunud. Neis ärkavat mingi kuri loomus, mis asub elu ja surma vahel. Nii pole võimalik ei elada ega surra ja seepärast muutub nende talumatu üksindus vähehaaval kurjuseks. ( lk 98)

* Nad olid juba ammu ekselnud roostes laevadega merel, päästnud teineteist, mõtlemata iseendale, ja sellest ajast on neil ühine vereringe. ( lk 106)

Jandy Nelson "Ma annan sulle päikese"

* Mets hakkab unne suikuma: puud heidavad külg külje kõrvale, oja jääb seisma, taimed tõmbuvad tagasi maasse, loomad vahetavad kohad oma varjudega ja lõpuks ka meie. ( lk 79)

* Tema näos toimub praegu midagi, midagi väga helget püüab pinnale pääseda.... Tema hing võib olla päike. Ma pole kunagi kohanud kedagi, kel oleks hingeks päike. ( lk 81)

* „Kuidas ma välja tulin?”

Tema hääles on uudishimu.

Ta tuli välja selline: ta hõljus magusa metsa kohal kõrgel õhus, roheline kaabu keerles peast meetri võrra kõrgemal. Käes oli tal avatud kohver, millest valgus välja terve taeva jagu tähti. ( lk 81)

* Kes oleks võinud arvata, et suudlemine võib olla midagi sellist, mis võib sisemaastikke niivõrd muuta, kallutada ookeanid kummuli, läkitada jõud mäest üles ja lasta vihmal tagasi taevasse sadada. ( lk 340)

* Öö on soe ja hõbedane ning puudutab vabalt me nahka. ( lk 341)

* Võib-olla koosneme me paljudest inimestest, sisestame kogu aeg uusi isiksusi. Imeme neid endasse, kui teeme valikuid, nii halbu kui häid, kui kõik nässu keerame, enda eest seisame, mõistuse kaotame ja jälle üles leiame, kokku variseme ja armume, kui leiname, areneme, maailmast taandume, asju loome ja lõhume. ( lk 370)

Karin Thunberg "Kunagi ma räägin oma emast"

* Kurbus on nagu eri osadest koosnev tee... Esimese jooksul on veel jõudu nutta. Siis tuleb järgmine lõik. Inimene, kel on sügav mure, ei nuuksu võõrasse patja. Ta paneb pea maha ja lihtsalt lamab, kuni peab jälle minema. ( lk 40)

* Normaalne muutub ebanormaalseks lihtsalt ühe käeliigutusega. Üleminek on üsna hajuv, muutus toimub tasapisi ja pärast ei tule enam meeldegi, kuidas kõik algas. Sest kulub ju aega, enne kui saad aru, et midagi on korrast ära. Inimene on nii harjunud elama normaalset elu, et läheb täie tambiga edasi... ( lk 57)

* See, kes on küllalt kaua pidanud kartma, avastab äkki, et see tunne tuhmub. Keha justkui ei jõua olla alalises kaitseolekus, vaid peab saama puhata. Mahendamaks piina... Või siis on see kaitsemehhanism, mis hakkab tegutsema. Et välja kannatada, peame ehitama müüri selle ette, mis tegelikult on talumatu, laskma sisse ainult nii palju, et saaks magada ja töötada ja näksida toitu. ( lk 87)

* Meis kõigis on massiliselt kummasusi ja me pingutame, et neid peita. Ja vältida paljastamist. Nii sügaval on meie kummasused, et me ei saa aru, et paljud neist on kummasused ainult meie endi silmis. Teised võivad neid võtta kui täiesti normaalseid asju. Me pingutame kogu elu, peites seda, mis täiesti kannatab päevavalgust. ( lk 117)

* Vihkamine ja armastus elavad käsikäes, kõrvuti. Üksainus hingetõmme, rohkem polegi vaja rööpavahetuseks, et hakata vihkama seda, keda alles armastasid. Võib-olla on see kättemaks selle eest, et tunned end hüljatuna selle poolt, kes oli tähendanud kõige rohkem... Sest äravõetud armastust ei ole võimalik taluda. ( lk 119)

* Üht lapsepõlve polegi nii raske muuta. Piisab, kui nihutada mälestuste raskuspunkte, kui võimendada neid, mida tahetakse mäletada ja tõugata alateadvusse teised, mis ikka veel haiget teevad. ( lk 149)

* Nii me siis teemegi, meie, kes me oleme oma saladused ära peitnud. Me usume, et loome endale vabaduse ja suurema eluruumi. Kuni mõistame, et see, mille oleme alateadvusesse tõrjunud, on muutunud piiranguks, takistuseks, mille tõttu me ei pääse edasi. ( lk 188)

* Tõde on nagu kivi merepõhjas. See muutub vee liikumisega, see kulub, seda lihvitakse, täpselt nagu aeg kujundab ümber selle, mis kord on juhtunud. Lõpuks on alles vaid meie ettekujutused, sest just need vormivad praegust hetke, heites varjud selle üle, mis meil ees seisab. ( lk 217-218)

* Me muutume aastatega paremaks. Paremaks, et eraldada tähtsat vähemtähtsast, mille peale peame raiskama oma aega ja jõudu. Ja mille võime täielikult kõrvale jätta. Selle küpsuse juurde, me ju usume, et see on küpsus, mis käib võime juurde vahet teha lapsepõlve ja selle vahel, mis me oleme täiskasvanuna. Aga mälestused ja sündmused ei lase lahti ainult sellepärast, et aastad kaovad. Need pigem sööbivad veelgi tugevamini. Teevad sügavad armid. ( lk 222-223)

* Kord olin ma uskunud, et hädaolukorras juhtub meie, inimestega, midagi. Siis saame tarkuse, mis meil vaja on. Aga me ei olnud saanud, ei paremateks ega targemateks. Pigem tegime kõik selleks, et jääda igapäevase juurde, normaliseerida seda, mis on uus ja võõras. On piir, peale mida ei jõua inimene rääkida enam tähtsusetust nagu ilm. Siis ei jõuta rääkida ka millestki tähtsast. ( lk 234)

*Häälest on kuulda, kui keegi valetab. Valel on õõnes kõla, nagu libiseks see ringi tühjas purgis. ( lk 235)

Jan Arnald "Intimus"

* Mispärast me oleme nii pagana tublid ja kõigega harjume? Niiviisi jääme ellu! Ja niiviisi surevad meie hinged. ( lk 24)

* Ta ehitab barjääre mälestustest, mõtetest, unelmatest, isegi lootustest, barjääre välismaailma banaalsuse vastu. ( lk 67)

* Nende suhe on juba kaua vegeteerinud, kui sellel üldse on mingi tempo, mingi dünaamika, siis on see kõdunemine. Lapsed on võtnud kogu nende emotsionaalse jõu ja ühisosa seisneb reeglina ühes või teises praktilises asjas. Elu oleks nagu langenud alla absoluutse miinimumi, napilt surma piirist ülepoole. ( lk 78)

* Ma olen ju terve ja tark inimene, kes on lihtsalt proovinud oma minevikust läbi tulla. Ma vajasin päris oma segamatut maailmanurka, kus mu ahastus leiaks väljapääsu. ( lk 82)

* Kõigil on minevikus õnne- ja valupunkte. Miks peaks tema minevik olema teistsugune? See oli esimene ja ainus kord, kui ta kohtas oma päris sisimat mina, tuli üks inimene ja avardas selle piire, mõõtis ära selle täieliku ulatuse, selle täieliku sügavuse. Kirg ja kannatus ühekorraga. Maksimeeritud kõigis suundades. ( lk 100)

* Kui seisad silmitsi hiiglasliku ülesandega, on hea, kui sul on väiksem ülesanne, millele keskenduda, et mitte lasta suurel ülesandel enda üle täielikult võimust võtta. ( lk 139)

* Alles siis kui inimene saab mingi kogemuse üle järele mõelda, muutub kogemus inimlikuks. Enne seda on see inimsuse-eelne, loomalik, algeline. Aga seepärast mitte nõrgem. Võib-olla vastupidi. Võib-olla just see ürgne aju reaktsioon annabki meile kõige tugevamad elamused. Võib-olla viidame oma elu tegelikke kogemusi kildudeks juureldud järelkajas. Kuigi ilma juurdlemata poleks me saanud selle üle mõtiskleda, seda uuesti kogeda, mäletada, võib-olla isegi sellest aru saada. ( lk 204)

* Kogeda midagi sellist, mida ei ole kunagi varem kogetud- seda ei juhtu inimesega just sageli, kui ta läheneb neljakümnele. ( lk 205)

*Nagu kerjustega metroos või surnud loomadega tee ääres- alguses teeb see su südamele haiget. Natukese aja pärast teed sa need enda jaoks lihtsalt olematuks. Mis piir see niisugune on? Mis su sisemuses toimub? Kas meile, inimestele, on määratud küünikuteks saada? Kas aeg meiega siis seda teebki? ( lk 210)

Elizabeth Gilbert "Abielutõotus"

* Inimesed armuvad teineteise kõige parematesse omadustesse, aga see pole mõistlik. Palju targem oleks küsida endalt- kas ma suudan leppida tema puudustega? Sest tema head küljed on nagunii olemas ja seda sära on alati kaunis vaadata. ( lk 133)

*Just seda teeb hingeline lähedus meiega aja kuludes- me vahetame kaaslasega oma lugusid ja jätame neid teineteisele pühenduseks. ( Lk 234)

* See on üks väga peen mäng, see vaikne vastastikune vaevalt aimatav surve, mida me teineteisele avaldame. Lugupidamisest kaaslase vastu tuleb meil õppida teineteist ettevaatlikult vabaks laskma ja piirama, kuid me ei tohi hetkekski teeselda, nagu meil poleks piiranguid peal. ( lk 225)

* See ongi hingeline lähedus-vahetada pimedas teieteisega oma lugusid. ( lk 236)

* Me igatseme kahe inimese vahelist hingelist lähedust, olgu see pealegi emotsionaalses mõttes riskantne ettevõtmine. Me igatseme privaatset suhet ka korduvate ebaõnnestumiste kiuste. Igatseme seda isegi siis kui meie armastus on kuulutatud seadusevastaseks, igatseme hoolimata sellest, et meile püütakse selgeks teha- igatsema peab midagi paremat või õilsamat. Meie aga igatseme ikka ainult meie jaoks tähendust omavatel isiklikel põhjustel. Mitte keegi pole veel osanud seda pürgimust lahti seletada ega veenda meid sellest loobuma. ( lk 257)

Simon Clarke "Trifiidide öö"

* Kõige hullemas olukorras võtab inimkeha aja maha ja jääb magama. (lk 75)

* Inimesele on omane suutmatus olla pikka aega traagilises meeleolus. Inimmõistus sarnaneb fööniksiga, tõustes aina ja üha meeleheitetuhast taas lendu. (lk 90)

* Lootus on habras olend, ka parimail päevil. Ehkki seda võib kiivalt varjata, hellitada ja optimismikübemetega toita, võib see siiski kergesti surra. (lk 91)

Carlos Ruiz-Zafon "Ingli mäng"

* Kadedus on keskpäraste inimeste usk. See lohutab neid, see on vastuseks neid sisimas närivale rahulolematusele, ja lõpuks mädandab see nende hinge, lastes neil õigustada oma tühisust ja ahnust, kuni nad hakkavad uskuma, et tegemist on hoopis voorustega. ( lk 22)

* Seal, kus teised nägid arusaamatuid lehekülgi trükimustaga, nägin mina valgust, tänavaid ja inimesi. Sõnad ja neisse peidetud teadmiste salapära lummasid mind ning näisid olevat võti, millega avada lõpmatu maailm. Maailm, mis oli kaitstud nii kodu, tänavate kui segaste päevade eest. ( lk 41)

* Selles sõjas, nagu peaaegu kõigis sõdades, võideldi jumala ja isamaa nimel eesmärgiga anda veelgi enam võimu käputäiele meestele, kel oli seda juba sõda alustades liiga palju. ( lk 47)

* Mida andekam inimene on, seda enam ta endas kahtleb. Ja vastupidi. ( lk 181)

* „Kirjandus, vähemalt hea kirjandus, on kunsti verega tembitud teadus, nagu arhitektuur või muusika.”

„Ma arvasin, et see on miski, mis lihtsalt niisama kasvab kunstniku seest välja ja kõik.”

„Lihtsalt niisama kasvavad ainult karvad ja soolatüükad.”

„Te olete maailma kõige viletsam õpetaja.”

„Õpilane on see, kes õpetajat kujundab, mitte vastupidi.”

„Teiega on võimatu vaielda, sest te oskate kõiksugu kõnekunstitrikke. See pole õiglane.”

„Mitte miski pole õiglane. Saab püüelda ainult selle poole, et asjad oleksid loogilised. Õiglus on haruldane haigus maailmas, mis on muide terve kui purikas!”

„Aamen. Kas inimestega juhtubki vananedes niimoodi? Nad ei usu enam mitte millessegi, nagu teie?”

„Ei. Suurem osa inimesi usub vananedes endiselt rumalusi ning enamasti üha suuremaid.” (lk 241)

* Inimesel peab pahesid olema. Kui võimalik, siis kalleid- muidu pole tal vanas eas midagi heastada. (lk 245)

* Me oleme ju härrasmehed omavahel ja on ju tõsiasi, et mees on kadunud lüli sea ja mereröövli vahel. (lk 330)

* Igal raamatul on hing- selle hing, kes ta kunagi kirjutas, ja nende hing, kes on seda lugenud ja sellega koos unistanud. (lk 412)

*Iga kord kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord kui kellegi pilk ta lehekülgedel libiseb,kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks. (lk 524)

Riikka Pulkkinen "Tõde"

* Laps sünnib, ema õpib oma last tundma, õpib sammhaaval, aastast aastasse. Ja siis tulevad teised inimesed, kelle mõjul saab lapsest võõras inimene. (lk 17)

* Noorte inimeste süda on mõnikord tinast tehtud. Ta kogub oma raskuse juhuslikest kogemustest, ükskõik mis paneb südame tihenema, oma kohalt nihkuma. Kuid sama kiirelt muutub ta kergemaks, unustab oma tõsiduse. (lk 19)

* Inimestevahelised suhted on nagu tihedad metsatukad. Või hoopis inimesed ise, nemadki on metsad, neis avaneb üks rada teise järel, rajad, mis jäävad teistele tundmatuks, avanedes vaid juhuslikult neile, kes peale tulevad. ( lk 27)

* Selline usaldus! Ainult need, kes pole veel midagi kaotanud, võivad sedasi, ilma kahtluseta, usaldada. Ainult need, keda pole petetud. (lk 31)

* Millal muutuvad pereliikmed peegliteks, millesse vaatamine tekitab valu?(lk 32)

* Laste reaalsus koosneb unedest ja mängudest. Märkamatult põimub sekka vale või on see sedasi kõikide inimeste tegelikkusega? Uned,mängud, valed. (lk 35)

* Tee endale muretutesse päevadesse pesa. Need on uni, kuid veel ei pea sa ärkama. Kümme aastat ja sa ärkad, veel viis ja sa võitled oma ärkamisele vastu. Veel kümme aastat ja sa jääd rahule sellega, mis sul on. See pole halb, see on õnnetusest kaugel. Tegelikult on see õnne uus vorm ja sa hoiad seda au sees sama palju kui varasemaidki. Sul tuleb ikka veel ette hetki, mil sulle tundub, et maailm pakub end sulle kui kinki. Kuid need pole enam samasugused. Sa jälgid maailma nagu maali, millele on raamid andnud aeg ja kogemus ning sina naudid seda teisel viisil kui varem. (lk 36)

* Nad käisid kõikjal koos ja jagasid tunnet, mida tekitab värske sõprus: hämmeldunud tänulikkust ja kindlat teadmist, et tegelikkus on just selline, milliseks nad selle muuta tahtsid. (lk 64)

* See on armastuse esimene faas, kui näed teist tervenisti ja võid korjata ta pilgust iga hirmu ja soovi nagu küpset vilja. (lk 105)

* Armastuse algus varjab end. Tal on vaja unest ärkamist, mõtteid, mille asukohta ei oska kohe kindlaks teha. Tal on vaja vahemaad, mida vähendada, tuletades teist üksikasjalikult meelde: selline suu ja lõug. See naer! Ja see lause! (lk 110)

* Lapsed muutuvad märkamatult. Kõigepealt on nad ühe-, kaheaastased, siis viiesed. Nad tormavad üle hoovi, ujumiskaitsed kõhnade käte ümber. Kõik on juba alanud, nad on hakanud maailmast aru saama. Aastad mööduvad, lapsed panevad selga teised riided, leiavad uusi ilmeid, korjavad salaja teadmisi ja kannavad neid vaikselt kaasas. (lk 178)

* Armastus on haigus või sõltuvus, vältimatu soov olla teise lähedal. Tal on tunne, et kui ta ei saa olla minu oma, siis ta hukkub. Kui ta ei saa asuda minu sees, lakkab ta olemast. Kui ta ei saa näha hommikul mu poolunes naeratust, võiks ta sama hästi panna maailma sulgudesse. (lk 189-190)

* Elu, ka õnnetu, on tõeks saanuna alati pretensioonitum kui unelmates. Aga see on ka tähendusrikkam. (lk 194)

* On õhtuid, kus ma talle kordagi ei mõtle. Ometi kannan ma teda kõikjal kaasas, otsekui tassiksin kodutegemise lootuses kolimiskoormat. Isegi kui kõnniksin teistel tänavatel, püsiks mees mul meeles. Isegi kui paneksin selga teised riided, püsiks tema lõhn minus. Kui teine saab omaks, saavad omaks kõik need asjad- lõuajoon ja see, kuidas teine hambaid peseb. Kui omaks saab see, kuidas teine unes mõmiseb, nagu räägiks ta rasket muinaskeelt, mida ta vaevu oskab, siis on raske unustada. Ma tunnen tema õrnust ja julmust, tema ajutist ülemeelikust ja tema vahetevahel üllatava nukrameelsuse kihilist kude. (lk 226-227)

* Armastuse algus- jäätis ja suudlused. Algavad need päevad, mile ei tunne end elusana, kui ei saa teist näha. Algab ebakindlus ja armukadedus. Üks ütleb- sa ei lase mul hingata, teine vastab: sinu armastust pole võimalik taluda. Ja ikkagi see tunne, et kui teine lakkab olemast, on sinuga lõpp, et sa jääd haigeks, oled olemas ainult poolikult... (lk 230)

* Kui nende vahele tuleb maailm, nagu ta alati tuleb, rännaku nad kannatlikult sellest läbi,teineteise juurde. Juurde, aga mitte sisse, sest teisel on ka armastuses hea teiseks jääda. Armastus on ainus viis teha maailm tõeliseks. (lk 232-233)

* Tegelikkus võib seni oodata kui me teineteise unenägusid koome. (lk 251)

* Ta seisab, selg pisut kühmus, pea viltu, pilk maha löödud, justkui oleks korraga tajunud kurbuse olemust, mõistnud, et seda tuleb kanda üksi. Et pole kedagi, kes tuleks ja ütleks, kui kaua see kestab ja millised on selle piirid. (lk 336)

* Andekspalumine on palve olla mõistetud sellisena nagu sa oled, hoolimata su tegudest. Andekssaamine on omalt poolt sügavaim armastus, milleks inimene on suuteline. (lk 337)