* Kui ta mõtles inimesest, kes kipub aru kaotama, kujutles ta kriiskeid, hala ja meelepetteid, aga sel hetkel sai talle selgeks, et leidub teinegi, palju vaiksem viis, nõnda tuim, lootusetu, elutu, et nii tugev tunne nagu kurbus oleks toonud kergendust. ( lk 97)
* Olend võtab elusana palju rohkem ruumi kui surnuna. Liigutustesse, hingamisse on kätketud suuruse illusioon. Ales surnuna paljastame oma tõelised mõõtmed, mis on jahmatavalt tagasihoidlikud. ( lk 112)
*Jah, sel päeval on aeg ümber saada. Me korraldame pidusid, jätma pere maha, krjutame raamatuid, mis ei muuda maailma, hoolimata meie andest ja lõpututest ponnistustest, meie kõige liialdatumatest unistustest. Me elame oma elu, teeme oma tegemisi ja heidame siis magama- niisama lihtne ja argine see ongi. Mõned hüppavad aknast välja, uputavad end või neelavad tablette, märksa rohkemad saavad surma õnnetustes, aga rõhuva enamiku õgib pikaldane haigus, või kui meil väga veab, siis aeg ise. Lohutuseks on vaid harv tunnike, mil elu tundub ootamatult plahvatavat ja kinkivat meile selle, millest oleme unistanud, ehkki kõik peale laste teavad, et nendele tundidele järgnevad paratamatult teised, märksa süngemad ja raskemad. ( lk 148)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar