* Pelglikkus ja eraklikkus olid langenud viljakale pinnasele. Ta taandus üksindusse, mis läks päev-päevalt raskemaks. Üksindusest sai harjumus, harjumusest isand ja see surus teda ennast varju. Ent varjud sigitavad rahutust aina juurde ja püüd peitu pugeda rõhutab seda, mis häirib teisi. ( lk50-51)
*Kui talumatult pealetükkivad tunduvad pere ja sõbrad, kui viimaks ometi on armastusest vabadust ja hingamisruumi ammutatud.( lk 165)
*Tunded olid, aga juttu mitte. Tunded olid kohtunud, jutt mitte, ja nad langesid tühjusse. ( lk 259)
* Kiindumus on ainult harjumus ja inimesed unustavad või harjuvad kiindumuse puudumisega. ( lk 260)
* Argus vajas fassaadi, põhjendust, nagu kõik muugi. Rahulolu pole kerge saavutada, seda tuleb sobitada, kavalalt maskeerida, teha nägu, et see on hoopis miski muu. ( lk 304)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar