* Salaja, ma arvan, me oleme kõik väga usklikud. Muidu me üldse ei elaks ja me vist ei jaksakski elada ka siis, kui teaksime, kui kaua see kõik aega võtab. ( lk 23)
* Ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda raskust ja tumedust, me saame näha, kuidas kõik on helde ja kirju ja kerge. ( lk 33)
* Imelik asi on see, et meie armastused, nii tulemusetud kui nad ka ei paista, on ainsad, mis või kes meid kuhugi viivad. ( lk 19)
* Sest sel ajal tuli just vabadus ja me keegi ei teadnud, mida see õieti tähendab. Nüüd me teame, et vana vabadus vahetati uue vastu ja vana orjus asendati uuega. Aga kui uus pole veel päriselt tulnud ega vana veel päriselt läinud, siis on tõesti päris vaba aeg. ( lk 51)
* Lõpu ja allakäigu ajad on tihti just need kõige kaunimad. See on nagu päikeseloojang, kus enam ei pea pingutama ja kõik on juba olnud. ( lk 55)
* Imelik, kui vähe tegelikult ühe elu jooksul ära õppida jõuab. Ühe asja põhiliselt. Kõik need nüüdsed ümber- ja täiendõpped on niisama meelelahutus ja inimeste petmine. Inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes (asjas). ( lk 59)
* Kui mul on kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia. ( lk 83)
* Ma olen vaadanud, et see, mis majadest jääb, polegi nende tugevus ja tublidus, nad kõik lagunevad ära. Mis neist jääb, on need head tunnid, mis me neis istume ja me ei taha mitte kuhugi ega mitte midagi. ( lk 94)
* Ja keda me veel elus vajame kui mitte seda, kellele oleks kerge jutustada asjadest, millest on nii raske rääkida? ( lk 96)
* Noorena on meil hea omadus tõsiseid asju kergelt võtta- et küll saab! Sest see on ainus võimalus elule vastu astuda. ( lk 97)
* Sest kui ma olen midagi õppinud, siis ehk elu natuke kergemalt võtma, mitte mööda vaatama tõsiasjadest, vaid neile otsa vaatama, ja võtma neid nii, nagu nad on. See on kogu meie tarkus- elada kogu selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime paremal juhul, on tundma seda tarkust, mis meil on. ( lk 98)
* See kõik on üks harilik maailm, sest nüüd saab kõike poest raha eest osta. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks. ( lk 111)
* Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. ( lk 117)
* Inimeselt me õpime lõppude- lõpuks seda, kuidas armastada, sest mida siis veel. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamises ja paiga armastamises on midagi nii sarnast. Ja kumbki pole niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see siis polegi kogu maailma tarkus? ( lk 118)
* Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud... Aga ma põgenesin enne, sest see armastus tundus liiga kohutav. Ta oleks nagu liiga palju nõudnud kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?... Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sul on nagunii kõik, mis vaja. Aga ikkagi on hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda- seni kui sa armastad ühte, kaovad käest kõik võimalused... Ja võimalused, need on ju suurtes linnades, need on teised inimesed, ja võimalusi tuleb ju kasutada! ( lk 118-119)
* Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata nii kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult seda ei õpetata kusagil. ( lk 119-120)
*Ja ma tunnen seda südameraskust, mis mulle on siin nii tuttav: midagi pole, midagi ei juhtu, kedagi ei tule. ( lk 121)
* Kohtadel on oma saatus, oma loomus. On kohti, mis igatsevad vaikust ja tõmbuvad endasse. Ja teisi, mis otsivad elu ja liikumist. ( lk 123)
* Nad on ühtpidi liiga korralikud, teistpidi natuke nadid. Nagu raha eest tehtud asjad tihti. ( lk 123)
* Ja üldse, ma ei oska hinnata kõike seda arengut ja arendamist. Mulle on see võõras... See on natuke ikka nagu needus, kui sul on nii palju raha, et sa pead endale ehitama maja, kus sa üldse elada ei saa. ( lk 123)
* Kõik on meie vaid loetud päevad, ainult mõne asjaga me ei tea, mitmeni veel loetakse.( lk 124)
* Me oleme lihtsalt kannatamatuks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta meid rohkem kui mugavused. ( lk 125)
* Mida rohkem on mugavusi, seda abitumad me oleme. ( lk 126)
* Kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost pole midagi kuulata ja raamatutel pole midagi öelda, sest kui me jääme ise sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud. ( lk 142)
* Noorena me olme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki poisid ega tüdrukud ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel. ( lk 142-143)
* Ma arvasin, et mineviku saab asjade kujul maha jätta. Majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa teda nende kujul ka kaasa võtta. Sa lihtsalt oled need talved ja need suved ja need inimesed, võta või jäta. ( lk 145)
* Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad ja sa vaatad neid ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid ja kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi. Kohtadega on just nii. Ja mõni koht oligi rohkem inimene kui koht, kuigi ta oli nii vähe inimeselik. Aga kas tõeline inimeselikkus, mida me võib-olla otsime ka armastuses, polegi hoopis karm ja raske, et me iga kord, kui oleme sellele peeglile liiga lähedale kummardunud, sealt eemale kohkume? Ja katsume põgeneda. ( Lk 175)
* See on majadega ikka nii. Algul tahad, et miski või keegi seal mängiks või räägiks. Sest sa võõrastad tema, selle maja vaikust. Aga siis, kui sa ükskord oled niisama juhtumisi päris tasa istuma jäänud, kuuled, et tal on oma jutt ka. ( lk 186)
* Sest ma vaatan, et iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Ja isegi kui teised ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit me otsime teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teda saada, mis me oleme. ( lk 188)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar