pühapäev, 3. jaanuar 2021

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

 


*Sa sünnid koos oma ajaga. Kasvad, saad tugevaks ja hakkad siis koltuma. Sinu aeg on korraga vanad ajalehed. See, milles sa elad, on juba teiste aeg. Sul tuleb pingutada, et sellest veel aru saada. See ongi vanadus. Elu aina võõramaks jäävas ajas.( lk 50)

*Kirjutamine aga, kui ta tõeliselt aset leiab, on meeleheitest läbi vajumine. Aga ei ole ju. Ei tea ju, kas seal all ongi midagi muud kui pimedus. Kirjutamine pole mitte ainult ärajäänud enesetapp, ta ongi enesetapp. Ainult mitte füüsiline. Aga nõuab ikka korraga nii meeleheidet kui otsustavust. ( lk 80)

*Ma tean isegi, et õnn tähendab enesele ja teistele naeratamist. Aga alati ei jaksa ju. (lk 93)

* Üksindusse tõmbumine on muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et oledki isoleeritud. Kujutlus vaimsest, õilsast üksindusest on eksitee. Meie ainus pääsetee on tühisus, vastastikune peegeldus, ükskõik kui mõttetu. ( lk 106)

* Inimeste elu, nende vastupidavus võimatule on maailma suurim saladus. ( lk 107)

*Keel teeb elu kirjeldamatult lihtsaks, aga tal on veel üks omadus: sõnadega saab luua lohutusi, julgustada, taastada lootusi, teha nalja. Sõnadega saab maailma pehmendada, teha laulu, pühakirja, jagada katteta lubadusi, rääkida asjadest, millest veel midagi ei tea, nagu oleksid need teada ja selged. Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus. Saab lugeda lugeda palveid. Uskuda nende mõju, muuta maailma lihtsalt niisama, ainult öeldes, rääkides. ( lk 121)

*Üksindus on üks kauge maa. Suur maa. Hulgud seal ja elad, igatsed ära ka, aga lõpuks ei tahagi lahkuda. Harjud ära. Kus oleksid veel fantaasiad ja unistused nii suurejoonelised kui mõnikord üksinduses? Kus oleks masendus nii kutsuvalt sügav? ( lk 140-141)

* Pole midagi tobedamat kui unistada armastusest. Ja ometi- kui sa ei unista enam armastusest, ei unista sa enam millestki. ( lk 144)

* Me ihkame muutust. Me kardame ja ihkame seda üle kõige. Sariarmujad, reisisõltlased, kes tunnevad, et hing vabaneb ainult uues paigas, uue inimese silmavaates. Minna ja minna kerge pagasiga. Aga muutus ei jää muutuseks, ta kulub. Aga mis meile jääb? Kõik kulub. Isegi armumise tobedus..... Ja see on meie pääsetee, see meie igavene ja kustumatu võime ennast petta. Seekord see pole nii. See kord on esimene. Ja kui ongi? Tagantjärele on mul natuke häbi kõigi oma armumiste pärast. Tagantjärele on mul natuke häbi kogu oma elu pärast. ( lk 147)

* Öeldakse, et mõni hing magab pärast kehast lahkumist veel aastaid, puhkab elust välja. Ja ajapikku kaovad vanad surnud meie unenägudest. Kuhu nad saavad? Öeldakse: leiavad rahu. ( lk 166)

* On mingi üleminekuaeg. Vanast on lahti lastud, uuest pole veel kinni võtta osatud. Tegelikult ei veena enam ei vana ega uus. Maailma kadumine on pöördumatu alati. Minevikust saab luua momentvõtte, nagu pruunika vana foto, ja panna ennast uskuma, et nii see oli. ( lk 170-171)

* Õieti pole meie tee ju valus olnudki, meie, pärastsõjaaegsete heade aastate laste. Sellepärast me kardame valu. Me näeme, et head valikud hakkavad otsa saama. Et elu läheb ainult paremaks ja see on kohutav. Mida paremaks ta läheb, seda valusam ju on, kui temast loobuma peab. ( lk 177)

*See on elusoleku pinge, mis iial ei jäta. Vaatad, ja tahad aru saada, mida sa näed. ( lk 208)

* Elus olla tähendab põhiliselt kaht võimalust: näha midagi uut või näha midagi uuesti. Tulla tagasi. Ma ei teagi, kumb on õieti suurem kogemus, kas uus või uuesti tagasi pöördumine. ( lk 218)

*Vanad tammed on ju nagu mõtted, mida sa ikka ja jälle mõelnud oled, mis on kasvanud ajapikku suureks, jändrikuks, kaotanud mõnegi haru, jäänud seest õõnsaks, aga lähevad ikka igal kevadel jälle lehte. ( 228)

* Me usume kangekaelselt, et kõike saab alati olema rohkem... Aga kui rohkemast saab vähem? Kui autosõit on jälle luksus, lennureisid kummaline mälestus? Maailm on jälle vaikne. Inimene harjub väga kiiresti. Muidugi peab enne midagi juhtuma. Midagi, mille järel igasugune maailm on jälle loomulik. Et saaks tulla uus hea, peab vana hea muutuma halvaks. ( lk 247)

* Ainus võimalus on süsteemi pettes kõrvale põigata, kõrvale tõmbuda, olla korraga sees ja väljas, osaleda ja hoida eemale... Ainus võimalik viis näha mingitki tõde on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle võimaluse hinnaks on see, et sa ei kuulu kummalegi poolele, ei kuulu kuhugi. Kuulumise hind on valetamine, on see kallis? Kuidas võtta. Inimesi vaadates tundub, et vales elamine on kerge, aga kas tegelikult ikka on? ( lk 276)

* Me saame õppida ainult seda, mis me oleme. Kõik muu õppimine on ilmaasjata ajaviitmine ja tühi vaev. ( lk 306)

*Kahju muidugi, et lugemine ära kaob. Kahju ja ilus ka. Olla viimaste lugejate seas. Elada raamatute kuldsel loojangul. Nautida selle küllust, sära ja kõigi maailma mõtete, lugude, õpetuste, tarkuste, hulluste üheaegset kättesaadavust. ( lk 317)

*Need, kes veel elavad, mõtlevad veel suuri, üllaid, maailmamuutvaid mõtteid, nemad veel teevad seda maailma ringi oma näo järgi, et siis ka ükskord pärale jõuda. See on ainus eesmärk tegelikult. Mitte maailma seletada, mitte teda muuta, vaid temas pärale jõuda. Mõnikord mõnes ootamatus kohas. Kas tahad või ei taha. Ikka tahad. Inimese kõige sügavam igatsus on ikka rahuigatsus. (lk 327)

* Sest on kaks korda- inimese kord ja jumala kord. Inimese kord on geomeetria, mõõdetus, ruut ja ring, peenrad ja read, muru ja hekk. Kultuur ja aed. See on kõige ilusam, mida inimene teha suudab. Jumala kord on loodus. Põhimõtteliselt seesama korrapära- liblikatiivad, lilleõied, igal pool sümmeetria. Ainult et see kõik on kokku pandud millekski selliseks, mida ükski inimene järele teha ei oska. Kui inimene tuleb jumala korra sisse oma korda looma, rikub ja hävitab ta alati midagi. Ja jumal muidugi rikub ja hävitab varem või hiljem ka inimese korra. Iga aed langeb kord tagasi metsikusse. Metsikus pole segadus, kuigi algul võib nii tunduda. ( lk 346- 347)

* Ühe maa tundmine on ju see, kui tabad tema meeleolu ära lennult. Tema lõhnad, hääled, vaikuse. Kõik need räägivad sinuga millestki. ( lk 366)

* Vana tark mees ei jaga teadmisi, ta on ise teadmine ja alati on ta ka omamoodi hull. Sest kui oled teadmine, siis oled ju hull ka. ( Lk 376).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar